reede, 5. oktoober 2018

Ahelreaktsioon

Eilne Kohasensei kärakaga laiamine oli nakkav ning viis lõppkokkuvõttes tumedate jookide niiöelda kuritarvitamiseni. Siit ei ole ju keeruline jõuda järelduseni ,et hommikul me kõige värskemad välja ei näinud. Ja seisundi stabiliseerumiseni me isegi ei mõelnud tripist koskede alla. Kuid kõik kulges omasoodu nagu rong üle silla  ning midagi 9 paiku olime paadis ja sõnapidamise mõttes valmis teekonda ette võtma. Ega seal tee peal mida hullu ei ole, on mõned kiiruspiiranguga kohad aga muu on kogu tee vrrrrrr, vrrrrr.


Tunnike hiljem olimegi tõotatud maal. Alustasime nagu ikka püügikeelu piirimaalt liinide alt. Ja see koht töötas landineelajana nagu varem. Ikka kinni ja liinkatkes. Samal ajal kaladega 0 kontakti. Nihkusime vaikselt kosest kaugemale ,kui see juhtus. Sain toksukese. Järgmisele heitel sama. Täielik nirvana. Olen juba neli päeva aasta kalareisil koha otsimas ja siis tõenäoliselt ahven(miks mitte ka suur särg) teeb aeg ajalt põks. Päris konkreetne põks muide, kiidan ikkagi. Peale 4 ndat toksukest saime aru ,et tasus tulla. Sellist actionit pole see sügis pm olnud.
 Ok ,see eelnev oli natuke ilustatud olustik ,sest me oleme vanadel headel aegadel kalu saanud  aga selline on hetke reaalsus. Ühel hetkel nõudis Anti peatust ning märgistas meie püügireviiri ära.


Tegime oma vana, omal ajal väga hästi toitnud püügimaa läbi ning vajusime aukudele mida on seal päris  pikalt. Vool oli nõrk . kosed ei vahutanud.  Ankrusse ei olnud vaja panna ,sest nõrk vastutuuleke hoidis meid sedavõrd paigal ,et jigitamist ei häirinud. 15 gr oli ikka ok. Ja siis  käis pauk , isegi litter kui täpsem olla. Sellele järgnes paar vonki ehk unelm kohast purunes. Mantrat lugesin sellest hoolimata edasi. Ära ole haug ... ära ole haug ... ära ole haug. Kala oli jonnakas ega tahtnud eriti üles tulla. Salamahti lootsin ,et äkki ikkagi... Aga ei, kui lõpuks jõuga üles vintsisin siis vajus meil mõlemal mokk töllakile. Kas tõesti sigarikala. Ei tahtnud kahva ära mahtuda. 3 x pidi proovima.


Pean vajalikuks lisada ,et mingit trossi või tugevdavat lipsu roosa silikooni ees ei olnud, Tüdrukutele roosa meeldib. Kala ise 111cm pikk aga kevadel oleks koos marjaga kindlasti 10 lõhki olnud. Nüüd paraku ainult 8,8 kilo. Sigar ootab edasi.



 Tulime koha püüdma aga haug seda ei teadnud. Tegu isikliku tippmargiga, eelmine oli vist 8,1.
Olin peale madinat kalaga rahunemas ja istusin niisama, Kui Anti ,kes mul kahvameheks oli pühendus taas kalapüügile. Ning samast kohast sai kohe võtu. Küsin kes ja mis. Tema vastu , et üle kilo kala peaks ikka olema. Endal sidur laulab ja ritv lookas. Panin mantra kohe käima ... ära ole koha ....ära ole koha... ära ole koha. Seekord see töötas ja aitasin Antil kala tuppa.


Täpselt 7 kilo rõõmu. Nelja "püügipäeva" äravõetud kalade keskmine oli rahuldustpakkuvalt normaalne 7,9 kg. Millise numbri kohasensei muidugi kohe alla viis. Kõigepealt 6,1 le ja veidi hiljem  5,225 -le. Tuletan meelde ,et need on keskmise kaalu numbrid
Minu tuju need muidugi ei tõstnud aga ega meil polnud kastis ruumi nagunii.
Kalad siis 2,5 ja 2,6 vastavalt.




Meie püügipiirkonda oli lisandunud ka üks põhjanaabrite paatkond, kes asus tirgutama. Paistab ,et siin ikka püüdmas käiakse. Ühe ülekilo koha nad vähemalt meie nähes said ka.

Minu rekordhaug on seda väärt , üks pilt veel panna. Kaubaaluse pikkus on teatavasti 120cm.


Noh ja grupimotiivid ka ,et mõni ei arvaks ,et ühte ja sama kala eksponeerime.


Puhtalt Kohasensei kalad


Eilne istumine aitas. Ning need kalad olid seda väärt ,et nende auks seda korrata. Sedakorda hundiga.
Ei puudunud ka praetud haugimaks.



Pealkirjast ka natuke. Minu  haug tõmbas sektori ilmselt  käima, ning elevusfooni vee all aitasid üleval hoida ka järgmised kalad. Nagu arvata oli ,ei suutnud me seda hetke potensiaali kindlasti täielikult ära kasutada aga rahule jäime loomulikult ikkagi.

Lõpp päevale tuli ilma meie teadmata.

Jõgi ikka suudab üllatada

Mehis ja Anti



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar