pühapäev, 15. aprill 2018

Veel nipet-näpet

Eilne edu kohadega motiveeris äraminekupäeva hommikul veelkord proovima. Aga seekord siis enne kella 8-t vastavalt plaanile. Ärkamine ei olnud just kergemate killast, kell on 6.28, kohe astume välja.


 Meie Viljariga tuiskasime kohaplatsile ja oh imet esimesest august taas koha aga konn.


Viljar tõmbas seepeale oma põigu augu allserva külge nii kõvasti kinni, et enne, kui kannatus tal katkes ja rakenduse puruks rebis oli minul käes ka teine kohakonn.


Tähelepanuväärne ,et mõlemad kalad tulid pikisikuga. Ja peale seda kala saabus vaikus. Puurisin veel juurde ka auke aga eimidagi. S.t. et jäime jälle tsipa hiljaks. Et kell oli jätkuvalt varajane otsustasime lähiümbruse püügipaigad veel üle kontrollida. Viljar rebenes endale korralikult võiet kannikate vahele(tal on selline komme, et ära ei hõõruks või midagi) ning lükkas ennast Jansi eilsele püügipaigale, kus peale särje midagi ei tulnud.  Mina tõstsin El dorado auke läbi. Mõned ahvenad sain põigule aga kalal oli suu suures plaanis ikkagi lukus. Tegime ühise visiidi veel koopasaare juurde ,kus Viljar ühe ilusama kala äramineku üle elas ja sellega kuulutasime järvel ürituse lõppenuks ning sõitsime tagasi onni kraamima. Enne proovisin veel ühte trofeepeldikut kirja saada aga saarel millel oma toimingut plaanisin olid loodus ette jõudnud.


Jaanus meie käiguga ei ühinenud ning oli onni eest proovi teinud aga saagiks olid vaid mõned sinininad. Muide ta kaalus kodus oma suurema ahvena üle ja see oli olnud 700+ grammi. Ainuke mitteprill prillidega:


Sellega ei olnud tegelikult kalareis veel läbi. Et onn sai ootamatult kiiresti korda otsustasime R.saare silla juures tsekkimas käia ,kas jääd on merel ning äkki on tint ka kodus. Jääd oli küllaga kuigi kaldast oli suures osas lahti ,paar püüdjat oli ka näha ,kes aeg ajalt midagi lappasid. Olin siiski ainuke entusiast kes jääle läks, Viljar ja Jaanud seirasid minu tegemisi kaldalt. Ja pealegi olid nad linnariided juba onnist lahkumisel selga ajanud. Ilm oli vapustav. Päike praadis, tuult ei olnud. Jää krõbises ja krabises ,tekkisid väiksemat sorti ojad lume ja jää vahele. Ideaalne talipüügi ilm trussikutes. Tegin kaks auku ühte läks rakendus hiigelsuure roosa marmõssiga ,teises proovisin ketiga ja kolmikuga roikut. Kaua ei pidanud ootama, hakkas tilkuma ahvenat


Vahele isegi üks kiisk


Ning lõpuks ka norssi


Aga enamjaolt oli tegu ikka pisiahvenaga, kuhu lõi vahele 80 ja isegi 150 grammist. Et olin tulnud tindi järele oli selge ,et selle järelejäänud püügiajaga ma midagi korda saata ei suuda. Lõpetasin püügi ning kolisin kaldale. Ees ootas üle 300 km koduteed, mis sujus õnneks probleemivabalt.

Kodus fileerides oli mõnel väga üksikul ahvenal soolikas täis


On need koha või ahvenamaimud, või hoopis midagi kolmandat. Ei suutnud täpselt tuvastada aga põiklandi valikul tulevikus võib sellest teadmisest abi olla.
Minu saagiks jäi ca 8 kg päris ilusat ahvenat ja loomulikult punktikoha.


Oli peaaegu tore reis ,kui teatud kaugprobleemid välja arvata.

Ehk järgmine kord läheb veelgi paremini. Aga selle järve otsustasime võtta püügikalendrisse.

Mehis








neljapäev, 12. aprill 2018

Viimane pikk püügipäev

Päev algas traditsiooniliselt rahulikult, vaid Jaanus oli teinud varase stardi ning jätnud endast maha  paha haisu. Meie Viljariga otsutasime sõita bussiga El doradole võimalikult lähedale ja sealtkandi tuttavamad kohad läbi käia. Käperdasime kumbi omateed , minu äramärkimiste hulka jäi kuldkala.


Kohtusime taas El dorado saare teises küljes ,kust leidsime ka Jansa taas üles ja oh imet , ta oligi mingit sorti kala käima saanud. Ega telefonis tema juttu keegi ei uskunud aga meie saabudes oli 1,5 kilekotti kala täis. Enamjaolt särjepraht segamini ahvenaga, sekka ka mõned latikad. Ahvenad olid tegelikult osaliselt muljetavaldavad. Suurim oli poole kilo ringis, 300-400 grammiseid ca 10 tk. Noh ja +100-t ka omajagu. Kõik marmõssikaladMina oma 2,5 kilose päevasaagiga olin selles osas rahul, et see koorem tuli tal ju veel onni ka saada. Tõsine seljakoti täis kala. Viljar proovis Jansa juures kalale pihta saada aga sellest ilusat kala ,peale lõunat enam ei liikunud. Mina siit-sealt noppisin veel juhuslikke ahvenaid


aga päeva lõpus otsustasime Jaanusega kella 20 ära oodata ning võtta kohaliku soomlase nõu kuulda ,et enne seda kellaaega kohapüügil midagi eesmärgipärast tavaliselt ei juhtu. Kuigi plaan oli proovida eilset konnakohta, pakkusin ,et teeme peatuse paigas , kus kaks taati eile kolme augu peal pikalt istusid. Lõin kannaga augu lahti, sealjuures kanda korralikult põrutades. Lasin põigu alla ja peale ca 10-t tõstet ja väikest väristamist käis klõps ja minu meeleheaks tuligi esimene konn jääle.


Oli ikka hea meel küll. Kuid kohe rikkus minu siira rõõmu Jansa ,kes vedis jääle natuke korralikuma, selle reisi esimese mõõdukoha. Läks vcel nii õnnelikult , et kala jäi kannaga löödud auku kinni ja  Jaanus tõmbas põigu kohal hambust. Järgnev reaktsioon oleks teinud au kõigile ,kellele kiire reaktsioon oluline on. Käsi käis auku ja tuli koos kala ja jääpuruga sealt murdosa sekundiga välja.


Kaal näitas 810grammi.


Väike vandesõnades väljendatud pettumus mida ma ei soovinudki varjata ja lõin kannaga katki viimase augu jääkaane ja lasin landi alla. Ning peale 6-7 tõstet, hopp ja viigistasin kotikalaga.


Kauaoodatud punktid võistlutabelisse olid käes. Mitte teab kui palju aga 795 punkti hooaja lõpus võib olla vägagi oluline. Arvate ,et piltidel üks ja sama kala, no ei.


Jansi kala oli natsa jämedam, nii 15 grammi võrra. Aga see ei olnud veel kõik. Sain oma kalast sellise energiapuhangu, et puurisin selle reisi esimesed augud, ja palju kohe. Ja kohe järgmisest värskelt puuritud august korraliku kala võtt. seekord tõmbasin kahjuks põigu augu alläärde pehmesse jäässe kinni ja kala sai vabaks. Kuid ka see ei ole veel kõik -  2-3 auku hiljem käis taas korralik kala küljes ,kuid kukkus kohe ära. Veidi hiljem veel üks võtt aga siis ei jäänud enam külgegi. Jaanus sai ka veel ühe võtu ja siis oli vaikus. Kõik see teema toimus ca 20 minuti jooksul. Solgutasime ja puurisime veel aga mis läbi see läbi. Tulime jäält maha alles siis ,kui päike puulatvade taha vajus.
Viljar jäi kogu sellest lõbust sedakorda ilma ,sest oli nõuks võtnud onni enne ära kelgutada. Nähes meie rõõmsaid nägusid ja kuulates elavat püügikirjeldust libises üle Viljari näo hall vari. Ometi oli ta olnud tubli, sest onnis ootas frikadellisupp ja saun.



Ning nende kõrvalt küpses plaan nimega "homme enne kaheksat". - Sama soomlane ,kes andis nõu proovida koha õhtu poole andis ka veel vihje ,et hommikul enne 8-t võib ka üritada.
Aga sellest homme.





teisipäev, 10. aprill 2018

Kolmas päev

Ilm on olnud ikka väga muutlik. Täna oli lauspäike ja selline umbes 5 soojakraadi. Proovisime entusiastlikult taas autoga jääle minna aga kohe kui jääle saime olime kinni. Pealmine 15cm kiht oli pehmeks läinud ja auto ei suutnud ennast sellest läbi närida. Õnneks saime sealt ikka välja ja plaan b oli siis mööda järvekallast el doradole lähemale sõita. Jätsime auto kaldale kohas, kus strateegilised püügikohad jäid ca km kaugusele ja see väga konti ei murdnud. Pudenesime järve peal laiali , alguses püüdsime küll Viljariga koos , isegi nii koos ,et samaaegselt ühes augus ja see lõppes loomulikult selliselt:


Võttis omajagu aega aga lahti sai see harutatud.


Mina jäin ahvenasektorisse , teised käperdasid mööda järve õnne otsingutel. Mina olen jätkuvalt mittepuurijate partei liige. Tõstsin läbi ainult vanu auke ja ilmselt see kõrgrõhkonna saabumine kalale väge ei meeldinud ,sest üle kala eriti august ei tulnud. Suurim oli vast 300 alla ,kokku paar kilo vast õnnestus koguda.


Jaanus puuris täna 30 auku kindlasti , Aga tal on ka 110 mora. Sellega on ikka palju lihtsam.
Tolku sellest puurimisest muidugi eriti ei olnud , sest kala lihtsalt ei närinud. Kui mina päeva lõpus maha tulema hakkasin siis tegin peatuse paar100 meetrit enne parklat, kus oli tublisti puuritud. Ja esimesest august klõpsas pesulõks kohe külge.



Järgmises augus käis ka klõps aga ,kui välja lappasin oli põigu kolmiku küljes kärbes asendatud koha silmaga. 


Täielik Houdini. Üks vaene koha enam stereona ei näe.
Ja kolmandas augus sama teema ,mis esimeseski, konn klõpsas ära.

Edasi oli natuke vaikust , ühes kaugemas augus sain võtu küll aga pudenes ära. Sellega sai püügipäev ka lõpu. Onnis ootas juba saun ja vihad. Teriaki ribi on ahjus ning peaks kohe sealt väljuma.
Menüüs on oma koha välja võidelnud böff. Tuli ilmselt, et jääda.


On ikka sigahea küll, nuriseda ei saa.


Midagi pressib esile, kevad vist.



Side lõpp.

Mehis

Kvaliteetaeg

Langetame korraks pea ja mäletame hea sõnaga suguelu suurkuju. Ja see kuju ei olegi Bonder vaid H.Heffner  kes mullu lahkus veelgi!? parematele jahimaadele, nagu siinsest vähe oleks olnud.


Aga nüüd aktuaalsemat. Varane ärkamine loodetud edu ei oleks toonud. Seetõttu magasime rahulikult kella üheksani. Edasi läks loomulikku rada mööda. S.t. pool kaks oli see kellaaeg , kui bussile hääled sisse panime ja kursi el doraadole võtsime. Nagu arvata oli - kala jälle ei närinud. Olime ka ainus suurematsorti mootrsõiduk järvel.


 Koopasaare sektoris leidsime küll Villuga natuke ilusamat ahvenat aga võtt oli ikka väga mokaotsast.


Minul õnnestus isegi üks 495 ära kobistada


Väärtuslikud punktid tabelisse


Maha tulles tegime peatuse soomlaste kohakohas ja vähemalt meie Jaanusega saime tunde kätte. Kala kukkus kahjuks augu all ära - põik jäi serva taha kinni.. Mõõt võis olla midagi allakilo aga kindlasti mõõdukala. Egas midagi, tuleb edasi üritada. Jaanus veetis terve päeva el dorados, ning sai maha ühe looduspildiga. Leia pildilt 4 kitse.


Pärast küsisin Kalevilt üle kas ta ujumas käis - ei käinud. Saa nüüd siis aru mis mida tähendama peaks. Enne minu loojumist tegi päike veel sellise värvilahenduse.


Õhtune arutamine ja tordisöömine läks tõesti nii pikale ,et mina väsisin laua taha ära. Küsimuse peale ,kuidas ma voodisse sain vastas Viljar ,et roosad inglid viisid. Panen pildi ühest inglist ka


See vasakpoolne roosa ilmselt aitas mind , aga ta ise ka ei mäleta.

Mahlapakilt leidsin ühe koomiksi.


Loomulikult nukid ja tervitamised ka.

Mehis

Naabrionu täna polnud näha.

pühapäev, 8. aprill 2018

II päev

Ilma saime eilse istumisega küll väga ilusaks. Nii ilusaks ,et hommikul murti pead ,et mis see dresscode võiks olla. Päike siras, tuult ei olnud. Kaks kihti + kombe osutus päeval ikkagi paljuks.
Liikuma saime küllaltki vara. Enne 9 vist isegi. Loomulikult peale oravamoosi manustamist. Viljaril on päris originaalpuru "Holy crap" - otse canadast.


Mõningate vahepeatustega saime kõik kokku lõpuks nn "meie" ahvenaeldoraados 5,5 km kaugusel onnist. Ja juhtus jälle see , mis meie puhul on nii tavaline - kalal suu lukus. Igast august max 1 kala. Ja mõõt oli nukker. Kui midagi tuli siis oli see jansa mõõtu ning ta ise kirbutas veel hullemat minimõõtu juurde.


Vahepeal oli imelik looduse märk:


Luiged olid kaks hane lennukolmnurgas kampa võtnud. Mis selle tõlgendus võiks olla jäi saladuseks sedakorda.

Seis jäi täna selline - mina juba teist päeva 0, Viljar 5-6, Jaanus 5-6. Selline tuli puuritud aukude saldo.
Kalaolukorrast ka:
Pealelõuna andis ainult mõned üksikud kotiafonjad mulle.



Poole 6 paiku läks kanakala käima. paarikümne minutiga sain jansale 40-50 sininina. See aktsioon oli päeva kõrghetkeks.
Viljar sai ka kohaga käe valgeks;


Kala küll konn nagu minulgi eile aga tore oli ikkagi.
Päeva kokkuvõtteks võib öelda ,et ilmamuutus sai ilmselt liiga järsk. Et oli pühapäev siis kohalikku rahvast oli peal omajagu aga tegeleti ikkagi kala otsimise mitte saamisega. Saime lombi kohta uut infot kõvasti. Homme lubab sademeid - st. ,et ilm käib jälle üles-alla ja edasi tagasi. Aga meid see mittestabiilsus  ausalt öeldes enam ei üllata. Meie sõber ei ole ilm enam ammu.
Kelguga oli hommikul lust tõugata, õhtu poole mitte nii väga enam. Oli palju pehmeid kohti ,kus suusad läbi vajusid.

Koha saab sauna, seega lõpetan.

Mehis

Natuke plagiaati ka, virutatud Raini kalablogist, Vahetetud on ainult pool!! sõna: Enjoy

PS! Üle mitme aasta sai nähtud maja vastaskalda all elavat naabrionu. Päris suur volask teine. 
Ujus teine keset päikeselist päeva pea hajeli otsas mööda jõge edasi tagasi.






laupäev, 7. aprill 2018

i ll be back

Oli Swarzeneggeri repliik mida ta hiljuti peale südameoppi kordas. Samuti oleme tagasi meie.
Algus oli laeval taas paljutõotav - teisest stardireast:



Põikasime Pena juurest läbi - viisime Andrese saadetise ära. Käisime läbi ka onnist - võtsime ruuteri. Seda sündmust Viljar filmis igaks juhuks ,sest youtube maksab päris hästi vaadatavate videote eest. Seekord siiski vaadatavat eriti ei tulnud. Sain kuivalt üle ja tagasi. See tume plekk jää all peaks olema meie paadisild.


Edasi viis tee meid ühele 187 888 -st järvest ,kus vähemalt minu programmiks on taas saada vähemalt üks koha. Leidsime pärast 2 aastat (!) otsinguid viimaks ka ühe heauskse onniperemehe ,kes oma vara meie kätte 5-ks päevaks usaldas. Onn täitsa nitsevoo , seda muidugi võrreldes meie kalastusstaabiga.


Vesi ikka ämbriga järvest ja kemps ka välitüüpi. Aga saun puuküttega ja sealt me kütsime õhtul juba talvekülma kohe välja ka. Ega seal midagi oodata ei olnud, ajasin kalapüügikooriku selga ja läksin kohe peale kohalejõudmist jääle. Meile tuttav püügimaa jääb onnist umbes viieka kaugusele , mina käisin 4 poole peal ära. Ühtegi auku ei teinud , püüdsin valmisaukudest. Jää ise üle poole meetri rammus. Ja esimesest august peale togimisi käis plõks ära.


Allamõõdu konn käis küljes, edasi tuli sealt kanakala Jaanusele seega otsustasin ennast edasi tõugata. Järgmises augusektoris sain mõned 100+ ahvenad isegi


 ja käis see teine klõps ka ära.




Kuna reisi eesmärk sai kohe täidetud ,sean uueks latiks endale mõõdukoha saamine. Kuigi siia lompi on ka järvelõhet istutatud.
Õhtul veel traditsioone austav õhtueine peale sauna.


Ning loomulikult ilmaparandamine kamina ees kuhu tuld seekord ei teinud.


Aitab küll, nüüd kummuli ja homme ootab ees tõenäoliselt ilus ilm ja ilusad kalad.

Mehis