neljapäev, 15. juuni 2017

68 km

Nii palju sai mööda merd täna maha kärutatud. Eile tegime lootsiga sõjaplaani, et kui tal tööd öösel ei ole, läheme koos ja laseme paadi sisse sadama slipist. Hommikul selgus siiski ,et suured laevad olid Antit  pool ööd ekspluateerinud ning seega oli mõistlik minna tal hoopis magama.
Mõtlesin siis ,et tuleb vähem mõelda ning tegin eile murutraktorile Irene poolt toodud bensiini seguks paadimootorile ning sõitsin sadamasse.
Oli tõeliselt ilus nõrga loodetuulega ilm. Sadamas kubises vesi ogalikest ning isegi räimi oli näha siin -seal. Kola pluss varukütus paati ning kurss tuulehaugi püügipaika Pakri saarte alla. Kiiruse valisin mõõduka ,et väga ei taoks väikese laine peal ning kütet kulub ka siis tunduvalt vähem.


Juba paistab tõotatud maa, ainult teisele poole vaja saada.
Kallas oli natuke katki läinud tee veeres.


Sättisin teekonna nii, et merikakohast ka läbi minna. Keegi oli võrgujupi isegi sinna ette vedanud. Õnneks piisavalt kaugelt. Kui mootori välja lükkasin ning ritva sättima hakkasin kuulsin äkitselt mootori müra. Keeran ümber - kummikas tuleb hooga minu poole. Ajasin ennast tulija poole püsti - milles asi? Tuli välja ,et valvas kaldal oma võrguräbalat ning arvas ,et tulin seda rappima - olin täpselt teiselpool võrku kaldalt vaadates. Omapärane robinson ,tiksub saarel ja võrk püüab talle kala.
Kalaga pidi küll jutu järgi järgi kehvasti olema tänavu. Nõustusin selle koha pealt võrguvalvuriga ning pöörasin nina tuulekasektori poole, sest kummikas oli minu püügimaa läbi põristanud ning ära solkinud.

Tuuleka sektorisse kiriku alla jõudsin tund peale starti. Paar paati oli veel. Olin kodus ridval merikarulli tamiiliga asendanud jigikerijaga millel nõõr 0,14. Riputasin tobi ja lipsu kolmikuga liinile ning alustasin kala otsinguid. Teised püüdjad tegid ilmselt sama , sest kala kellelgi ei näinud. Nööriga oli tõesti parem tunnetus, kohe sai aru kui kolmik oli korjanud liiga palju sodi ning vajas puhastust. Oli tunda vahel isegi togimisi ja oli ka üks võtt ,mis ära kukkus. Nende andmetega kitsenes püügitsoon sisuliselt kiriku esisele küllalt lühikesele lõigule. Ja plaks - ära ta tuli.


Trollisin peale kala vastu tuulekest üles ära ning lasin piki sektorit triivi. Ja kohe hakkas kala ennast näitama. Oli togimisi ja järgiujumisi, kuid ühtegi külgejäämist siiski mitte. Tegin triivi uuesti ja sama lugu. Kolmandal triivil käis küljes ka aga kukkus peagi ära. Neljandal triivil samuti jäi külge ,kuid enne paati sai ennast vabaks. Iga triiviga oli 4-7 järgiujumist, 2-3 togimist. Ja edaspidi enam mitte ühtegi nn võttu. Ilm oli ilus , soe ja kala oli ka kogu aeg näha. Ainult ,et minu teadmistest ei piisanud ,et neid kätte saada. Kui kalade näitamine hakkas ära vajuma tegin landi vahetuse. Ja esimese heitega küljes, kukkus ära ja uuesti küljes ja kukkus jälle ära ja tuli veel korra külge ning loetud meetrid enne paati kukkus taas ära . Ja lanti paadini kerides ujus kimp tuulekaid veel järele. See lant


oli tegi rasket tööd hetkeni, kui keerasin nina jälle vastu tuult ,et sektori algusesse sõita, kui juhtus see.


Plekihunnik tantsuplatsil oli ilmne looduse märk, et aitab küll. Kaua ma kalu ja ennast narrin. Kätte ju ühtegi ei saa. Toppisin raua karpi tagasi ja asusin koduteele. Ja ikka läbi selle merikakoha.


Võrguräbal oli kadunud, püügisektor vaba. Tuul isegi toetas natuke triivi piki astangut . Et seisin ahtris ja loopisin üle paadinina kalda poole siis varjas paat vees toimuvat minu eest. Oli tegu ,et 2500 rulliga merikaplekki käima saada. Nöör panustas omalt poolt veel sellega ,et lant vajus jube kiiresti läbi. Kui enam vähem hakkasid kerimised õnnestuma siis korjas jälle mingi snolbihunniku külge.
Olin sektorist juba välja kandumas, kui tegin heite diagonaalis tahapoole ja ,et paadinina ei segaks torkasin ridvapitsi vette - et lant tuleks tagasiteel paadi alt läbi. Ja kui lant minu nägemisulatusse jõudis paadi alt , järgnes sellele korralik tumehalli seljaga kollimõõtu merikas või lõhe. Jätsin landi korraks seisma , tegin väikese tõmbe kah veel ja kala ründas lanti eestpoolt lõksu juurest ning loomulikult külge ei jäänud. Pauk oli küll äge aga mnjah. Igasugu oleksid kerkisid kohe pinnale, mis siis ,kui oleks olnud tamiil ja õige rull ja nii edasi. Ilus punkt päevale ikkagi. Päeval oli seal räimeparv, ime et üldse landi vastu huvi tunnevad. Tegin ühe triivi veel aga sain isegi aru ,et teist võimalust täna ei anta. Kala võis olla midagi neljakas +/-.

Tuulekapüügil oli üks seik mida võiks siin ära tuua. Nimelt ühel järgiujumisel ründasid lanti mitte tuulekad vaid lutsu või tursamoodi kalad 2 tk. Kuna landil endal ju konksu ei ole rakendusel siis lipsu otsa ei õnnestunud neid tragida. Sarnased on veel emakala ja mudil aga need nii suureks ei kasva. Olid sellised allakilo korralikud kalad.

Oli põnevam ,kui eelmine kord lootsiga aga areneda on veel kõvasti, et kala saama ka hakkaks.
Nüüd ikkagi aitab merest. Eelmise aasta koledused Peipsil on ununenud, võib-olla mesilaste kõrvalt saab teha kääru sinnkanti hoopis. Elame - näeme.

Mehis.