kolmapäev, 31. mai 2017

"tuulehaug"

Selle kalaliigiga on kokkupuuted olnud enamjaolt toidu näol, mõned nokad on tulnud ka merikapüügi käigus. Et tegemist on täiesti arvestatava kulinaarselt ärakasutatava kalaga otsustasime Antiga teha spetsiaalse käigu nende püügiks. Tõin eelneval õhtul paadi sadamast ära , moderniseerisin istmetele panipaigad ning panin kella äratama.


Pühendunud kalatripi juurde kuulub ka varajane tõusmine:(.
Veidi hiljem oli Anti minu juures, panime paadi autole sappa ja suundusime Pakri poolsaarele . Veeskmise paik oli tõeliselt mugav.


Sõpradega käivad kaasas sellised võimalused vahest.
Kogu tuulehaugi püügisektori inf oli meil pärit Ivolt ,kes pidi hiljem(normaalsel ajal) samuti merele tulema. Kohe Lõunasadama kõrval tundus selline meriforellile sobiv sektor - ei saanud kohe proovimata jätta.


Saagiks oli üks selline , kuigi  Ivo oli sealt mitte eriti ammu ka ühe mõõdus merika saanud. Ilma lubas muide täiesti tuuletut ning pilvedki pidid tulema alles peale lõunat. Vihm neis ei pidanud sisalduma.
Meriforelli loomulikult nii soojas vees ei olnud - 13+ kraadi. Seega otsustasime teha natuke näputööd


soetatud kraamist. Ning peale rakenduste valmisehitamist võtsime suuna tuulekala püügialale kiriku all. Juba enne sektorile lähenemist lasime landid ligunema. Olime esimesed, vähemalt sellel päeval.


Päike lõõskas , professorid keeeerlesid nagu pöörlevad mepsid liinide otsas ning korjasid rohelist lima ja muud mudru konksudele ja seda minimaalsel kiirusel 3,5 km/h. Aeglasemalt enam ei saanud ja ämbrit nööriga pidurdamiseks kah ei olnud. Hoolimata pöörlatest said liinile nii mõnusad keerud peale ,et lanti veest välja tõstes tekkisid kohe tamiilile vurrud ja palju.  Needsime kilpkonnaprofessorid maa põhja ,kuid landivahetuseni jõudsime alles peale põgusat suhtlust Ivo ja Raineriga


 ,kes meist tublisti hiljem merele tulles veel ka mõned tuulehaugid olid jõudnud kasti saada. Meil null kala ja kontakti ,kui Anti üks "võib-olla" välja arvata.
Ka need ei lähe hoolimata duublist arvesse.


Aga teise paatkonna ristküsitlusest selgus, et meil on kõik valesti. Esiteks käib tuulehaugi püük nööriga - meil tamiil. Teiseks kõlbab rakenduseks enamasti suvaline läikiv plekklant , näiteks mina valisin hiljem 28gr toby. Ja kolmandaks oli nende trollimiskiirus kolm korda suurem ,kui meie 3,5 km/h. Tuulehaug on kiire kala, jõuab landile järele küll ,kui vaja.
Poole nööriga meil ühes ei olnud ,tuli leppida monofiiliga aga muus osas tegime muudatused ära ning asusime lootusrikkalt taas merd kündma. Teise paadi pealt oli hea vaadata - kui nad seisma jäid ja loopima hakkasid siis oli neil olnud kas kala või kontakt kalaga. Meie meelehärmiks tegid nad seda üpris sageli - meil seevastu jätkuvalt eimidagi.
Mingil hetkel saime trollimisest mürgistuse ning valisime hoopis triivis loopimise. Ning sellega sain ma lõpuks õnnelikuks. Lubage tutvustada - minu esimene sihilikult püütud tuulehaug.


Aegu hiljem oli veel üks võtt ning Antil kukkus üks reipam isend ,kes isegi paar küünalt viskas otsast ära. Noh sai kah peaaegu kala. Aga ilmselt tänu tamiilile ei tundnud kumbki meist tokse , rabamisi ja muud sellist mis tuuleka püügiga pidi ikka kaasas käima. Lõunaks oli meil villand. Paate oli Pakrite alla juurde tulnud. 6tk oli koos meiega. Aga kala ei olnud ning Ivolt saadud vihje peale otsustasin kaldale minna ringiga - teha käär ümber Väike - Pakri(mis on pindalalt suurem ,kui Suur-Pakri) ning külastada Iffi merikakohta , kus ta parvele kord sattus. Anti natuke protesteeris aga jäi siis samuti nõusse.
Saartevahe enne tammi tundus vägagi haugile sobiliku elupaigana ning Antiga kahetsesime ,et jergivarustust kaasas ei olnud. Aga ,kes seda ikka enne teada võis. Nagu sedagi , kas haug siin üldse elutseb.

Silla alt saime läbi viperusteta ning siinkohal panen kirja ,et veeseis oli -10 kuni - 15 nullist. Anti pärast vaatas ja käskis meeles pidada ,et kui juhuslikult veelkord sinna satume siis mitte mingil juhul madalama veeseisuga. Jube hea ja kindel tunne on ikka merd künda ,kui loots on paadis. Ta juhtis korduvalt  minu tähelepanu veealustele ohtudele, millest me juba suure hooga möödas olime (Anti istus enamjaolt seljaga sõidusuunas) . Tegelikult ime ,et jalga alt ära ei sõitnud.


Saared ise peamiselt kivist, sellepärast nad vastu suurt merd veel alles ongi ilmselt. Aga vastu suurt merd oli vesi ka natuke jahedam ja seal ,kus Ivo juhatas oli üks kala ka kohal.


Pole nii paksu konna veel saanud. kaalus ilmselt kilo peale midagi aga pikkuse ja ümbermõõdu suhe oli nagu kasvanduse vikril. Sealtmaalt lisandus juba eelnevalt tõusnud tuulele ka vihmasabin (tuletan meelde ,et ilm pidi olema kuiv ja tuuletu) ning viimase otsa tegime peatusteta slipini.

Esimene käik tuulehaugile läks suuresti sinnasamusesse meil Antiga. Teine paat midagi nokkis siit sealt


aga ka nende sõnul ei ole kala veel kohal ja teab kas tulebki enam, sest vesi nõnna soe ,et ajavad oma asja ära kusagil Lääne - Eesti madalatel hoopis. Elementaarne ettekujutus on siiski meil nüüd olemas, kuidas asjad käima peaks. Ning juhul ,kui kalad ka kohale suvatsevad ilmuda siis pole võimatu ,et me oma käiku kordame. Aga seni pean tellijate ees vabandama ,et lubatud sajad nokakalad Teieni seekord ei jõudnud.

Mehis








neljapäev, 25. mai 2017

Mai jätkub aga

...mitte enam forelli püüdes ilmselt. Täna käisime Kaleviga sektor 5 läbi ühtpidi ja teispidi. Mõlemal päeva alguses üks võtt ,minul kindlast forka oma aga pudenes ära, Kalev sai lihtsalt tugeva laksu landile. Ja kui tiiruga tagasi jõudsime alguspunkti siis ühel hetkel ehmatasin tuuleka vingerdamise peale paadi juures. Panime asjad kokku ja tulime sadamasse tragasi. Täiesti tühi päev. Pidi see ometi nii äkki lõppema, just siis kui sai maitse suhu.

Kas meie ka tuulehaugi püügis osaleme ei tea. Kalev proovib jonnakalt veel hõbedat saada. Mina lähen mesindan kõigepealt ja tuleval nädalal vaatan mis ja kus ja üleüldse.

seniks otboi
Mehis

kolmapäev, 24. mai 2017

Mai jätkub

Kotikala tõstis energiataset veelgi ning hommikul enne kaheksat olin paadis ja kurss ikka sinna konnaparadiisi - sektorisse 5
Et, mul on säilinud mingisugunegi oskus läbielatust midagigi kõrva taha panna siis ankruplatsi valikul see aitas ja


Esimene konn tuli kohe külge.
Järgmine kala lasi ennast natuke kauem oodata, kuid võtt oli väga konkreetne ning külge hakkas kaugelt. Oli väga noolja kehakujuga ja tegi isegi paar küünalt.


1,9kg 59 cm. Rihm aga kotti. Elu sai siitmaalt ainult paremaks minna. Ainus ,mis ebasobival ajal ennast ilmutas oli loomulikult meie sõber orav. Kui koputamine prõmmimiseks muutuma hakkas mõtlesin ,et poetan üle serva merre aga siis signaliseeriti mulle kaldalt ,et paha mõte. Pärast sotsiaalmeediast sündmuse kohta lugeda ei olnud minu maitse seega kannatasin ja vabanesin sobival hetkel hiljem temast.


Peale mõõdukala tuli veel üks konn ning peale mõningast vaikust otsustasin vahetada püügipaika.
Sektori lõpus asuvale neemele lähenesin lõpumeetritel nõrga tuule jõul, välja oli tulnud päike ning kaldal oli näha paari kaaskalastajat. Tegin heite maanina alguse suunas ning kohe hakati lanti mudima. Käis ikka tõsine nügimine, jõudsin mõelda veel ,et ou no, ega ometi juba tuulehaug. Kui käis mats ja kala taga. Oli korralik sportkala. Mõõtudelt oleks isegi vast kasti mahtunud aga 20 cm enne kahva pudenes ära. Tegi sõitu, pani küünlaid kogu raha eest. Pükstega püüdja vaatas seda showd pealt - tegelikult oli see üle päevade esimene kala milleni ka temasugune oleks küündinud.
Aega norutada ei olnud .sest see nügimine ja mudimine tähendas loomulikult forkaparve. Heide ja võtt ,kuid kukkus ära. Järgmine heide - konn. See vabastas ka ennast õnneks ise. Uus heide ja jälle konn - tegin ühe klõpsu ja cr.


Järgmine võtt oli mõnus nätaki - 2 sekundit sidur laulis ja kukkus jälle ära. See võttis natuke vägisõnu kasutama , kuid otsustasin lanti uurida ja mis selgus - minu jeemeni lipp oli eile, kui landikohvri kinni panin kaane sisekülje peal ning selle asemel ,et kohvrisse kukkuda jäi hingede juurde kaane ja karbi vahele ning väänas ühe konksuharu sissepoole. Kui eile oli ühel konksuharul kaitse peal siis täna said kalad oma võimaluse teisel moel. Keerasin konksu sirgeks tagasi aitab võimalustest küll. Ning sellega lakkasid ka ärakukkumised ,ainult et kala oli enamjaolt jätkuvalt konn. Kui võtud lõppesid suundusin tagasi hommikusse püügipaika ning seal käis veel 3 konna küljes, üks isegi alla 40 cm.
Olin Kalevi ka pöördesse ajanud ,et tuli teine välismaalt isegi tagasi. Pealelõunat korjasin ta liivaranna juures peale.


Et anda püügipaikadele aega rahuneda võtsime ette päris uue ala mida võiks nimetada sektor 5b. Seal oli Kalevil üks ilusama kala järgiujumine( mida ta ise ei näinud - püüdis sel hetkel istudes) ja  minul sama ainult et konn luuras landi järele. Ning lõpuks ka kauaoodatud teine mida lubatakse pikkuse poolest samuti ära võtta


1,2kg peenikest tüüpi meriforell 51 cm.
Sellega suures plaanis päev lõppes kaldad olid õhtuks püüdjaid täis aga meie enam kala ei näinud.
Minule oli see superpikk ja vägagi produktiivne päev - paadini tuli 9 konna ja kaks mõõdukala. Ära kukkus 3 kala. Meri keeb. Kui kaua? - homme uurime järele ,sest vesi oli pinnast mõõtes õhtuks 13 kraadi (hommikul 9,5)

Lõpetuseks veel - elagu jeemeni lipp - sellega tulid kõik kalad ,välja arvatud 1,9kg -ne - selle sain pasarohelise nigliga.




Jube väsinud aga rahul
Mehis












teisipäev, 23. mai 2017

Needuse murdmine

Eilne konnapüük andis niipalju energiat ,et täna olin sadamas juba kell kaheksa vist. Tankla töötas juba, ka sadamasheff oli ise kohal. Meri oli eilsega võrreldes vägagi tüüne. Paak täis ja kurss eilsesse konnasektorisse. Alustasin kohe magusama koha pealt ,aega ei ole raisata. Ankurdasin paadi ühe korraliku veealuse kivi varju ning asusin piitsutama. Vesi oli sama selge ,kui eile aga selle vahega ,et pinnavirvenduse puudumine lubas minul veteelanike elu jälgida ja ilmselt ka vastupidi. Mudilat oli päris kõvasti põhjas kivide vahel. Ülaltvaadates on mudil nagu sci-fi kosmosesõiduk või lapiline minihaikala. Suuremad eksemplarid olid 20+cm aga neid oli absoluutselt igas mõõdus.


Tänane päev andis uusi teadmisi ka põhjareljeefist, nägemine oma silmaga on hoopis midagi muud kui kajaloodi ekraan. Peab ütlema ,et põhi oma kivihunnikutega oli isegi parem ,kui arvasin olevat. Ja selles veealuses maastikus olid ka "eritiväga" kohad , kus kalal hea tiksuda ja saaki varitseda. Ning nendest kohtadest on kala ka saadud, nüüd tean siis miks. Püük toimus täna taas suunaga enamjaolt mere poole ,sest selle rohelise ala(vetikatega kaetud madalam, kuni 2 meetrise sügavusega põhi) pealt ei ole kalaga kontakte olnud.
Nendele suundadele ,kus heite sissekerimisele ujusid landiga kaasa pliiatsid( tobiased vist) pöörasin ekstra tähelepanu. Kuid võrreldes eilsega meriforelli nappis. Nii kohe ,et tunnikese pärast olin teadmatuses ,kas neid täna üldse enam siin on. Parkisin paadi natuke sügavama peale ja siis hakkas lõpuks juhtuma. Peaaegu iga heide , tõi 6-7m kaugusele paadist merikaid. 1-2-3 isegi 4 kaupa saatsid minu lanti. Konnad reeglina landile lähemal ja kõrval, ilusamad sellised 1,5 -  2 kilosed hoidsid ennast natuke eemale. Kui värv ära väsis pidi vahetama, Ning erksamad ja mitteläikivad näisid toimivat paremini. Näitasin neile oma landikarbi paremiku ära ning võtma ei saanud ainumastki kala. Loomulikult osad kalad kordusid, kuid erinevate suuremate järgi sai aru ,et tegelikult kubises seal nendest. Ühele ekstrasuurele(võis olla natuke üle 2 kilo kala) panin ma silma peale, et vaadaku ette, ühel päeval...
Heited toimusid 3-4m sügavuses vees - 6 + meetri sügavusse . Ei aidanud mingisugune kerimiskiirusega trikitamine ega pausitamine. Kalad hoidsid ka minul silma peal ,sest lähemale kui 6-7m nad ei söendanud tulla. Proovisin siis ühe 28 grammise tumesinise tobiga ning saabuski esimene kontakt. Kas lant tuli sedavõrd põhja pealt võrreldes teistega aga mõnus sakutamine käis ridvast läbi. Mul läks meel kohe jube heaks. Ning uue energiapuhangu toel laadisin spinningu jari sillanpää meriforelli versiooniga. Ja ära sa märgi, esimese heitega plaks kaugelt kala küljes. Tunda oli ,et konn seepärast vintsisin kiirest paadini, et muu bänd midagi ei kahtlustaks.


Ilus paks konn 46 cm. Aga ometi sellest piisas ,et ülejäänud kalad lasid jalga või ignoreerisid mind edaspidi täielikult. Mis mul muud teha , võtsin naaberpüügimaa ette ning läänest itta vaikse tuule poolt lükates, triivisin 3oo m mööda sügavat ranti. Jube äge profiil, ja ka kala näitas ennast aeg ajalt järgiujumistega.  Lant küll huvitas kalu aga vist mitte, kui toiduobjekt. Jõudes ringiga tagasi "oikuipaljukalu" kohta, panin ennast seekord kohe rohkem mere poole ankrusse ja asusin loopima. Et nüüd oli merel väike pinnavirvendus tekkinud ei näinud ma enam kas landil on saatjaid või ei ole. Vahetasin aga värve ja tegumoode ,kui jõudsin jeemeni toonides solvpilenini. Ja seal kuhu olin teinud oma 30 heidet viimase tunni jooksul jäi lant korraks kinni ning siis läks sõiduks. Kui pole teab mis ajast mõõdukala saanud siis kipub ka tunne ununema. Kohe oli selge ,et kui see kala kahva jõuab on ta mõõdus. Iseküsimus ,kui napilt aga sõitu tegi võrreldes läbipüütud konnaarmeega hoopis teist masti. Ja kahva ta jõudis ning sellega on ikaldus möödas korraks.


53cm ja 1,4 kg. Ei saa just väga suureks lugeda aga poolteist aastat on sigapikk aeg ilma kalata olla.
Tänu selgeveelisele aknale hommikul sai selgemaks asjaolu ,et konnad ja mõõdukalad on koos ühes pundis aga konn on ilmselt sedavõrd reipam ja mitteettevaatlikum et nende vahelt ilusamat kala saada on keeruline. Konksu suurem mõõt võib-olla oleks mingis mõttes selektoriks, peab proovima. Ja ega selle forelli närimiseisu täna üleliia suur ka ei olnud.
Suure südamega nagu ma olen, jätan kalale ka ikka võimaluse. Lant mis kala tõi oli


kaheharulise konksuga. Kolmandal harul oli kaitse peal.


Peale kala sain ka päikest, seda natuke liigagi palju.



Kui kala oli kastis ,oli tunde tekkimine "tahan veel" täiesti loomulik. Natuke isegi sain


Aga see oli jälle konn. Et saatust mitte narrida tulin ära koju kala soolama.

viimaks ometi
Mehis





esmaspäev, 22. mai 2017

Maimeri

Täna 60 aastat tagasi asutati Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum. Seda fakti me siin rohkem ei lahka. Kirjeldan hoopis oma käiku merele täna. Eile saabusin mesilaste juurest üle keskmise kurnatuna ning täna hommikul ei uskunud isegi ,et voodist välja saan. Stimuleerivaks oli ka windguru tuuleprognoos 6-10m/s läänest. S.t kannataks minna küll. Imekombel leidsin kõik merikapüügiks esmavajaliku kohe üles. Seda võib suisa enneolematuks nimetada. Isegi hügieenilise huulepulga ,mis on roosat(!) värvi panin taskusse. Päikesekaitse jäi küll leidmata aga nagunii on mask peas ja prillid ees , nina ehk saab laksu aga väga kaua ei olnud plaanis vee peal olla.  Rõõmus ning roosade huultega olin enne 9-t sadamas. Kuigi rabasin teise paadi paagi kaasa oli bensiini isegi piisavalt ja tankima ei pidanudki. Ka mootor käivitus teisest tõmbest. See, et kõik sujus tekitas sisimas kohe kahtlusi - kuskile see välk peab sisse lööma, ei saa ju kõik nii kenasti tõrgeteta laabuda.
Aga ei midagi, kui poide vahelt välja tagurdasin ,ujus ka räimeparv veel ahtrist kaarega mööda. Korraks tekkis isegi mõte ,et loobin siinsamas sadamas paatide vahel aga see oleks olnud liiga lihtne.
Vurrisin esimese neeme tipuni ja tegin heite. Plaks ja pasaroheline westini great heron 22 grammi tegi oma viimase ,kuid samas ka pikima lennu mere poole. Olin vist tamiili alles vahetanud ning liiga palju poolile kerinud, viskas pooli pealt maha ning ajas keerdusid ridva tippu välja. Seal ilmselt jäi keerd ümber rõnga ja läinud ta oligi. Selline see nn välk ilmselt oli aga mind see eriti ei kõigutanud , välja arvatud see, et tuli teha taas raske valik - mida uue lõksu külge panna. Panin mingi hanseni pleki, et kui plaks kordub siis ei ole väga kallis plaks. Aga päeva peale õnneks rohkem seda ei juhtunud, ilmselt aitas ka see ,et rebisin mingi osa tamiili poolilt maha enne ,kui lõksu sidusin. Meri oli veel küllalt sõidetav ning otsustasin kaugema püügimaa kasuks - sektor 5. Kolmveerand gaasiga sai täitsa nobedalt vastu lainet minna. Tõsi ,kui keegi oleks ninas istunud siis sellise neerudlahti hooga sõita ei oleks saanud.
Võtsin esimesena oma selle sektori lemmiknuki ette, sättisin kalda poolt ennast triivankruga selliselt triivi ,et kandis diagonaalis nuki eest läbi merele. Landiks oli ikka seesama hanseni niglikujuline plekk. Ning kala oli täpselt seal ,kus ta olema pidi. Kahe kivihunniku vahelt 3 medrasest veest tuli külge, ehki kuidagi ettevaatlikult, ilma pauguta aga kinni jäi ilusti kahe haruga alalõuast.


Kala oli loomulikult konn aga emotsioon oli olemas. Tegelikult ,kui kala külge tuli lasin kohe pärisankru ka vette ,tundus kuidagi õige teona sellel hetkel.  Nii kaugele ,kui ulatus , loopisin ankrupaiga ümbruse läbi - võtte juurde ei tulnud. Otsustasin siis landivahetuse teha , kuigi ise ma sellesse valivasse meriforelli väga ei usu.  Otsa läks vist solvkrokken sini/hõbe. Ning kohast mida olin just eelnevalt läbi loopinud sain toksu , peatasin kerimise ning klõpsti kala küljes. Taas konn muidugi. Suur kala klõpsu ei tee.


See solvkroken jättis mulle mulje ,et sini/hõbe ongi tegija ning ilmselt tänu sellele järgneski pikem paus. Hakkasin sektori põhjaküljest triivankruga triivides vaikselt piki kallast tulema. Heiteid jagus nii kalda poole kui mere poole. Kolmandik oli triivitud ,kui järgmine konn külge tuli, landiks abu toby sini/hõbe - ilmselt üks õnnestunumaid värvikombinatsioone abu tobyl ever.
 See väikeste pausidega konnapüük hoidis tüdimuse eemal ja moraali kõrgel.  Ainus mis segas oli aeg-ajalt helisev telefon. Olin jõudnud ringiga tagasi kohta , kus hommikul esimese konna sain.
Lähenesin teadlikult vargsi ning panin piisava distansivaruga ennast ankrusse. Vastasin paarile vastamata kõnele ning jätkasin loopimist. Kuigi meri tundus nii paljulubav ,lisa konnadele ei tulnud.
Vahetasin isegi lante. Kuni jõudsin järjekorraga punamusta fightini. Ning oli sellel alles toime.


Esimese heitega tuli konn pauguga külge niivõrd kui konn pauku suudab teha. Ja sellest täiesti läbitöötatud alast. Vaatasin fighti ja vahetasin samades toonides lotuse vastu - tiba suurem ja vigasema mänguga - äkki on suuremat kala ikka ka. Teisel heitel nägin, kuidas kala pinna alt tulevat lanti ründas. Rumala peaga jätsin kerimise seisma ja kala pani natuke mööda ning ei jäänud külge. Aga oli teine päris marus , keeras sealsamas kohe ümber ja ründas uuesti nii ,et vesi vahutas - põmm ja küljes. Kuigi minu silm hindas ka selle konnaks ,käitus kala mittekonnalikult. Tõmbas siduri laulma ja korduvalt. Mõtlesin .et ju siis oli teine ja suurem veel kes ära lõi. Aga, kui viimaks kala pinda korraks tuli oli näha ,et lant oli kinni kusagilt peale kõhuuimi. Sellest siis jõulisus. Kahvasin ära ning lant kukkus kah kohe ära. Kala ikka konn. Sportkonn.


Edasi katsetasin veel punamusta stripperit ning sain ka sellele kontakti ,kuid pudises ära. Lõpetasin konnapüügi punamusta flashiga .


Tänane päev andis mulle õppetunni ,et teevad värvidel vahet küll forkad. Vähemalt need mittemõõdus kalad. Punamusta peale läksid ikka korralikult äksi täis. Mõõdud olid täna 48, 44, 43, 43 ja ülejäänud isegi alla 40cm. Kotikala jäi saamata. Paadi juures käis 6 kala aga kontakte oli rohkem. Vesi püügipaigas 8,5 - 9,5 kraadi. Tuul - pigem liiga tugev. 10 m/s saab püüda ,kui triivankur rahustab paadi kõikumist. Merel olin 9-st 17-ni ja aeg kulus tõesti kiiresti. Pealelõunat olid sadamaümbruse püügimaad hõljuvat vetikat täis. hommikul oli veel ok aga see tuul tegi ikka ära. Meri oligi täna roheline.
Kui homme suudan ärgata lähen teen ühe kääru veel merele. Ka konnapüük võib tore olla.

konnapüüdja
Mehis






pühapäev, 7. mai 2017

Puhkus läbi

Puhkus mhkm - tegelikult raske töö koos varajase tõusmise ja päev otsa rügamisega. Aga see on meie valik.
Hommikune merelkäik andis ühe 2,5 kilose värske kala. Peale seda juhtus meie lantiega selline asi


millega panimegi punkti üritusele.
Kõik see jama oli paadis ja veel enamgi ,sest Anti on oma tavaari juba ära viinud.


 Siia saab lisada veel ilusa üllatuse Hannult - kobedad lutsud, mmmm.


Ja endale meeldetuletuseks - vaja on uut põhjapunni


Ballastvesi , nii 3 - 4  ämbrit sõitis meiega need päevad kaasa. Aga võibolla oligi paat tänu sellele stabiilsem

Kui mesilastest aega üle jääb, proovin meriforelle kiusata.

The End
Mehis







Kokkuvõtte moodi asi

Istume õhtusöögilauas peale sauna. Saun oli päris terav ,sest Tõnu sõber viskas leili ja hoidis kerise all ilusat heledat tuld. Külmkirstust leiti haljast ja käib kombekas arutelu. Elulise ja mitteolulise vahele mahtuvast.


Aga veel enne seda täna:


 Saime ka täna merest kalu. Kaks neist andsid kolliskaalal minimaalsed punktid (4,1 ja 4,2kg). Kokku võtsime ära 9tk. Päris konnad tagasi. Kõik olid sohikalad.



See on meie püütud haugide standardsisu. Kõvasti tinti. Aga millele ma tähelepanu tahtsin pöörata on hoopis kõhurasv. Kõikidel kaladel oli kõhu ümber rasvamoodustised ehk kõhurasv. S.t. et mitte ainult inimesi ei vaeva see mitteliikumisevaevus. Ka kaladel on samad probleemid. Jõgi on lihtsalt kättesaadavat rämpstoitu täis.


Selline õhtumotiiv viimasest terviklikust püügipäevast. Homme korraks peale ja siis kojusõit.
Saabudes sellele kevadtripile oli veetemperatuur 4,5 ja viimasel päeval 9 kraadi. Ja jälle jäi oodatud soojalaine saabumata. Normaalne oleks olnud 9 st 11-ni.  Paraku selliseid tingimusi ei pakutud.


Saabus ka vahetus - Tõnu oma sõbraga. Homme tuleb paar turisti veel. Kuigi meil oli ilm alla ootuste siis nende pundil paistab minevat veel nigelamini. Paistab ,et suvi on möödas selleks aastaks ,edasi kõle sügis ja talv taas.
Mis Tõnu sõpra puudutab - kõhnad inimesed omavad vist geene ,mis muudavad peki tumeaineks. Nagu näha on tumeaine väga raske. Hea ,et ära ei uppunud.


 See kaheliikmeline kollektiiv tuli läbi viima korralist kevadhooldus paadi juures. Tõrvamine ja takutamine on igakevadine toiming.




Tähelepanelik märkab ,et rollid on jaotatud.

Ei viitsi rohkem kribada 

Mehis






reede, 5. mai 2017

Õhtu märkmed

Siesta venis loomulikult pikemaks , kui plaanitud. Mina tegin luugid lahti 19 paiku, Anti istus paadisillal ja kiusas õngega seda kalaputru mis meil siin elab. Kalev köhis ja vaatas telekat. Olin nii kraps ,et minu aktiivsus nakatas ka teisi ning 10 minutit hiljem olime meie Antiga juba paadis. Ja veidi hiljem juba merel. Et kohe trollima hakkamine tundus pühaduserüvetamisena tegime ka väikese jerkimissessiooni. Vool oli endiselt metsik ja tulemust meil jerkidele ei olnud. Vahetasime landid Jätte makroversioonide vastu ning läksime ringile või ovaalile ,tegelikult pigem kahe poi vahelisele sirgele.

Tõmbasime 5 otsa ja igal korral juhtus midagi. Mõlemad saime konnad kasti, 2,6 ja 3,1kg.


Ärakukkumisi oli ka ,mõni isegi päris ilus. Paar suhkrukat käis ka küljes. Ja siis saabus vaikus. Tegime veel kontrolltõmbe ja see näitas ,et onnisõit.


Kalev jäi meist maha veel aga tuli ka õige pea onni järele , Temal paraku eimidagi. Aga Ta sai päeval omad juba kätte.
Tänased kalad olid lihtsalt fileeritavad ja jäid 2,5 ja 3,5 kg vahele, meil Antiga 9tk. Pilt puhastest kaladest ehk nahaga filee.


Kolli ei olnud mingisugust. Paar ilusamat kukkus muidugi trollingul ära aga nii see alati käibki:) Loomulikult ei konkureeri me selliste trollingugurudega nagu Kalev ja Bonder, kes on ilmselt lanti vedades maakerale paar tiiru peale teinud.

Homme lubab ilusat ilma, pealelõunat peaks saabuma vihm. koos turistidega.

Mehis

Natuke lubas

Tänane käik merele saab legendaarseks. Ja seda põhjusel mis mõnele võib tunduda tühine. Meile mitte. Esimest korda siin ja nüüd ,lubage esitleda  - Anti ja Mehis paadis 6.30. ja merel 6.47. Ohvreid sai ka toodud varase (22.30) magamamineku näol, mis ei tähenda loomulikult ,et ka uni oleks tulnud kohe. Aga seekord me lõime selles vallas kõiki. Kuna Andrus ja Valdek lahkusid täna siis selle võrra oli kergem - nemad nimelt veele ei läinud aga Kalev on paras valu tagumikus. Tundub ,et ta tõsimeeli ärkabki kell 5 ,sööb ja lähebki kalale. Iga päev toob midagi uut  - nüüd teame miks teda kunagi ei ole , kui meie ärkame.
Meil ei olnud muud võimalust ,kui hommikusöök ära jätta ja hop - olimegi esimestena merel. Hõivasime nn oma koha ja asusime loopima. Esialgne hüperentusiasm asendus peagi entusiasmiga kuna ilm oli teistsugune kui olime oodanud. Päike oli pilvede taga ning seda vähest mis nendest läbi paistis kompenseeris külm ja lõikav keskmise tugevusega põhjatuul. Samuti olid härrased elektrikud unustanud lüüsid sulgeda ning vool jões oli samasugune nagu eile päeval.
Kui Kalev jõele jõudis ja paar konna välja noppis trollides ,


ja veel meie kõrvalt, sai meil mõõt täis. Au ja kombed ununesid ning asusime samuti trollima.
Isegi päike tuli välja ja nii me selle ennelõuna veetsime. Saa nüüd siis aru.

Vahepeal käisime oravasaarel ja tegime avastuse ,mille üle isegi nat geo oleks uhke - leidsime skunkahvi eluaseme.


Tuleb välja ,et ta oskab kasutada tuld, ka terariistad on talle tuttavad :


aga need on ilmselt kivist vaadates fileerimise taset. Usun ,et ta jälgis meid selle külastuse ajal.
Et, vältida kümnete tuhandete loodushuviliste rännet sinna jätame selle paiga esialgu enda teada.

Ja ,et meil väga lihtne ei oleks keerati lõpuks lahti ka ventilaarorid keskmise võimsusega. Hoolimata kõigest sellest ,tulime jõelt tagasi nendega


Andrus oli juba läinud , uksel oli sissepõikajatele jäetud asjakohane info:


Andrust tuleb veel kiita ka selle eest ,et niidukiga lehed ära multsis. Tubli töö.
Aga meie päev ei ole veel läbi.

Siesta algab
Mehis


neljapäev, 4. mai 2017

Aeg tilksub -

Meie kahjuks. Hoolimata sellest ,et olime Antiga varajased - 9-st juba merel - olime ikkagi hiljaks jäänud. Andruse ja Valdeku kastis oli 4 napilt alla minikollimõõdu kala.


Sealjuures olid need trollitud punase poi tagant korduvmöödumistega meie peamiselt jerkimise sektorist. Pole ime ,et me kala ei saa - nad on selleks ajaks lihtsalt otsas ja uut tuleb peale vähem kui sooviks.  Sekka tuli neil ka konna. Trollisid suure ja väikese jessega.


Mina andsin püügiaega täna uuele busteri klounile ja see sai tasutud. Küllalt paadi alt pani litri ja sellise ,et tõmbas multirullil liini keerdude vahele kinni ning seepärast järgi midagi ei andnud. Selle 3-4 meetrise liini otsas püsis vast 30+ sekundit aga ridvast oli aru saada ,et oleks olnud selle tripi suurim. Aeglane , väärikas ja metsikult võimas vongerdamine. Pinda ei saanud, kukkus ära, niuks. Aga tunne oli oi kui hea. Anti vaatas kadedusega seda juhtumit pealt. Ning ilmselt ohkas kergendatult , kui kala ära kukkus.

Kalev sai ka ühe jergihaugi aga pudistas reelingu taga ära nii kaua, kui limakaitsekindaid kätte sättis. Trollis kaks tükki juurde päeva peale.

Aga päev jäi meil kõigil täna lühikeseks ,sest elektrijaama pervod andsid sellist vooluhulka läbi turbiinide ,et suur jõgi muutus kärestikuks. Täielik raftinguparadiis oleks siin tööpäevadel . Ma ei mäleta ka seda ,et vool jões oleks nii vara tekkinud. Kell 11 on moos, jõgi vahutab ning kala paneb ka selle peale suu kinni ilmselt, sest söök pühitakse lihtsalt minema. Antiga tegime seepärast ka ühe lohutuskääru merel ja seal vesi pea 9 kraadi. Tuleb välja ,et soojad ja reipad kalad tulevad rõõmsalt suudmesse ,et korralikult kered täis pookida aga selle asemel nad hoopis hanguvad jõe 6 kraadises vees.

Eredamad hetkel jõel olid veel "Lonni" võimisiganes ta nimi on.


Kenasti üle värvitud ja puha.
Ka skunkahv andis endast märku:


Kell kolm olid kõik onnis tagasi ning enamus pidas siestat. Ka mina lasin silma looja , ainuke entusiast oli Valdek ,kes ämbritäite viisi seda liigirikast õngitsemismaterjali tagasi loopis. Ning pärlid välja noppis suitsuahju tarvis.


Kalevil laseb mootori kütusefilter õhku vahele.  Aga vähemalt tuvastasime vea. MacGyveri moodi saab kuidagi korda ikka.

Homme või mitte kunagi

Mehis