neljapäev, 16. märts 2017

Hüvasti talv

Eestimaa on ikka nii suur ,et koduõuest käid merel paadiga midagi üritamas ja samal ajal teises nurgas saab rahulikult talipüüki harrastada. Sellest siis natuke lähemalt.
Võtsin tuusiku Ida-Virumaa staapi. Paketti kuulub ka kalapüük jäält. Tuusik ei ole veel läbi aga valgustan lühidalt kahe eelneva päeva sündmusi. Siinkohal peaks olema pikk mõttepaus - ma ei tea kahjuks kuidas seda siin blogis väljendada.




Valisin lähenemiseks Peipsi põhjaranniku. Seda eeskätt tuule pärast. Läänetuul ei ohusta sedvõrd pragude näol ja peab nentima - harva juhtub - aga mul oli õigus. Pragusid nicht. Alajõe kiriku tagant leidsin suurema parkimisplatsi , mis oli masinaid täis. Jess - käis peast mõte läbi - olen õigel teel. Aga kui kelguga üle luidete järve äärde jõudsin ei paistnud jääavarustes ühtegi hingelist. Ilmselt oli tegu motoriseeritud kalastajatega ning kala on arvatavasti minu jaoks kättesaamatus kauguses. Et kohale sai juba tuldud siis ajasin ennast jääle ja andsin tõukekelguliigutamislihastele tööd. Kolm km kaldast tekkis silmapiirile valge viirg. Ohoh kas tõesti rüsi. Olin eelnevalt konsulteerinud kogenud peipsihundi Tamuriga, kes ütles - otsi rüsi ja puuri sellesse. Siis saad ka kala.
Silmapiirini oli ikka jupi maad minna - kui kohale jõudsin näitas geps 5,8km kaldast. Ka siit ei paistnud ühtegi kalastajat ning kaldusin juba arvama ,et tegu oli mingi muu parkimisega seal kiriku taga. Äkki matused või midagi?
Tõmbasin natuke hinge, samas tegin mõned lõdvestavad harjutused tõukekelguliigutamislihastele.
Lasin 4 auku jäässe ,mis oli muljetavaldavalt 50+ cm.  Pakkisin kõik ilusti käeulatusse lahti ja alustasin püügiga. Valisin põriseva lepalehe messing/vask ning õige pea oli kontakt mille ma ka realiseerisin. Välja lapates tõsi aru ei saanud on midagi küljes või ei ole. Aga sininina tuli jääle ja sellega on ka suurem osa ära öeldud - tuusiku aktiviteet koosnes apla ja lõppematu sõrmepikkuse ahvena jadast. Näide - ahven tuules:


Tegelikult ma täitsa nautisin seda, eriti ,kui vahele lõi harva ka sellist suuremat 40 grammist.
Vahetasin auke ja riistvara - vahet ei olnud - võtt oli julm. Ja siis tekkis sellesse megavõttu paus. Vaatasin kella - ei olnud veel kolm (see on mingi peipsi standard kell kolm läheb kaladel suu lukku kui varem ei ole läinud).  Solgutasin sikut edasi ja siis käis kõmm. Eelnevaga võrreldes oli tunne ,et kõikide kalade ema on kolmiku küljes. Heitsin ridva käest ja asusin venitama. Ja välja venitasin.


Kogu selle mikromudru kõrval oli tegemist tõelise koletisega. Saatsin siku all tagasi ja kohe kõmm jälle küljes samasugune. Jälle siku kiiresti alla ja taas kala taga aga seekordse ahvena vibratsioon mis minuni kandus oli ekstra muljetavaldav. Sain poolteist meetrit vast ülespoole venitada , kui nöör lõtvus. ######. Kerisin siku välja ja mis selgus - kett oli puruks läinud. Siinkohal oleks paslik soni pihku võtta ja minuti võrra vaikselt seista. Tegu oli ilmselgelt suurima ahvenaga ,mis eales mul siku küljes käinud. Olen jergiga kilose ahvena saanud ning jigiga sarnase aga nii vahetut kontakti talipüügi käigus ..... Oeh. Tegu oli ilmselgelt ahvenaga, koha ja haug käituvad(võnguvad) sootuks teisiti - see oli nüüd skeptikutele. Ja loomulikult kooles auk ära. Peale mõningast solgutamist kolisin naabermulgule. Ja taas normaalne 200 grammine tuli jääle. Ja veel. Ja veel üks. Ja jälle tundus ,et nüüd alles kõik algab, kui... Tekkis selles mõttes ikaldus ,et see tuul keerutas mul nööri sisse sellise sasi , et pidasin paremaks see välja opereerida. Kui püügikorras siku taas jää alla lasin oli pidu juba lõppenud. Pean Tamuri kombel endale sikuritvasid juurde ehitama. Talinöör ,mis on muidu talvel minu lemmik ei sobi sellise plusskraadi juurde, kus tuule käes kõik jäätub. Hiljem kordus see veel. Ja siis veel. Aga suure(normaalse) ahvena isu oli selleks päevaks otsas. Pidasin vapralt sinininasid tirgutades õhtuni vastu ning tõukasin ennast kaldale tagasi. Kilometraash tuli jääl tubli 12 km. Järgmise päeva ilm pidi puhkamiseks paremini sobima seega plaan tagasi tulla oli kindel.

Pean siin veel ära tooma ,et sattusin suuremat sorti kiusamise ohvriks. Kiusajateks olid kaks varest ,kes minu püütud kaladel maksa esimesel võimalusel välja nokkisid. Üks tegeles tähelepanu juhtimisega ja teine tegutses.


Lisaks silmakaladele läks üks normaalne kala ka nende nahka.

II päev

Eilse kolli nööriga sõrme lõigatud jätke andis hommikul(või öösel) kell 6 ärgates ennast kohe tunda.
Justnimelt ärgates ,sest see oligi nii plaanitud. Kell 7, 30 olin juba järve ääres ning parkla oli juba autosid täis (taas matused?). Eile ,kui järvelt maha tulin oli parkla muide juba tühi. Ja taas üle luite kelku venitades ei näinud järvejääl hingelistki. Stop - aga siiski, kauguses midagi eilse murru kohas kärbsemusta sarnast oli. Tõmbasin hoo üles ja lasin ühe jutiga eilsesse püügipaika. Nii oligi murru teises otsas oli ka keegi püüdmas. soomekaga järvel nagu minagi. Lõin kannaga eilsed augud lahti ja asusin "tööle".  Õhin oli suur , tahe veel suurem. Ja kohe hakkas ketti tulema. Seda sama sõrmepikkust. Eilsele tuginedes lammutasin üle tunni ,kuid pausi ei kusagil. Näris põhjast ja kõrgemalt ja üleüldse. Kiikasin murru teise otsa ja mõtlesin ,et hea võimalus - lähen uurin mis seal toimub. Tõukasin ennast sinna (meie vahe võis olla pool km) ja seal taat ,kes kohe mulle kalu näitama. Oli 5 tk ilusat poolekilo tuuri pätsi ja kõik marjakalad. Minul eile kõik isased muide. Taat oli sõbralik , näitas kõik oma sikud ja püügitehnikad ära ning lõpetuseks lausus nii. Vaata seal - näitab lõuna poole järvele - vot see järgmine murrukoht - vot seal on alles suur ahven. Panin kõik, mis vähegi kõlbas kõrvataha ning läksin oma sektorisse tagasi. Karistasin seal mikrokaid edasi, kuid see järgmine murrukoht jäi sisse ussitama. Ühel hetkel ei pidanud vastu ja võtsingi suuna tõotatud murrule. Oli teine lähemal kui arvasin - kõigest 1,5km. Aga siin oli tegu tõsise alaga. paar km pikk ja minu saabumise kohas kindlasti üle km lai. Mastaapsus noh. Esimene koht ,kus puurisin jäi puur napiks. Aga 20 m eemal sain jääst läbi. Ühe võhmaga tegin teise läbiva augu veel. Ning lasin siku alla. Siin oli võtt veel metsikum. Kui hiljem kirve prooviks kasutusele võtsin siis isegi selle peale sain võtud. Aga mida polnud oli normaalne kala. Huvitav ,et selliseid võttusid oli kümneid:


Nii kaua kuni esimeses augus toimetasin sulgus teine auk täielikult. Ei julgenud puurida seal enam - Andrese puur kunagi jäi Pärnu lahel topeltjäässe nii kinni ,et alles järgmine päev saime toore jõuga looga kujuliselt kätte. Roostetab mul kuuri all kasutuskõlbmatuna. Kolisin sadakond meetrit läände. Ja nii ma istusin seal kogu päeva. Mõned helgemad hetked olid - kolm natuke suuremat niisakala kobistasin ära.


Seesama taat muide, tuli ka sinna murrule minu lähedusse ja nii müstiline ,kui see ka ei ole - teda klibu ei tüüdanud. Vahel harva sai ja just siis, kui väsinud silm vajas konksul vahetust. Ja sai sealt ka 5-6 marjaga pätsi. Arvas ,et 4-5 kilo vahel on kokku saak - 10 kala! Ainus, mis meie varustuse vahe oli - oli ridva pikkused(minul oli ridval küll nöör). Tal olid lühikesed tokid - nii 40cm. Ning tõste sikul jäi maks 20cm piiresse. Pigem isegi vähem. Proovisin ka sellist solgutamist aga mulle see edu ei toonud. Ning pisikala kiusas mind jätkuvalt. Selline ahven tundub juba suur:


Kevadet tekkis päeva peale ka rohkem. Vesi vulises rõõmsalt Rainita.


Kui kelgu pikemalt ära parkisin siis vajus täitsa sisse:


Kaldale tõugates igatsesin juba suuski tagasi , sest minu kaaluga vajus kelk päris tihti pehmes jääs läbi.

Hiljem koduteel käisin Tudulinna marketist läbi ja rebisin ühe 4,69 sealt endale. Eccellente Blanco Herbal versiooni. Staapi jõudnud vaaritasin endale pasta carbonara, kus spagettide asemel olid penned. Kohendasin kaminas tuld ning asusin selle kirjatöö kallale.

Kui sulen silmad siis kangastub mulle Viljar kaugel meerikamaal külmas ja rõskes keldris kitarri tinistamas. Vähemalt Jansa kirjeldas seda mulle nii. Kaastunne igal juhul siitpoolt.


Homne ilmateade lubab vett ja tuult. Minu poolt on seega pass. Laupäevast läheb Peipsi lukku ja seega võib sikudelt silmad ja kärbsed ära kitkuda ja kuivama panna. (sikud kuivama!)

Puhkav Mehis


Taas sisse

panime paadi Andresega sadamas.


Seekord oli initsiaatoriks Andres, sest võrguluba tahab kasutamist. Iga detsembrikuu esimesel kuupäeval(või oli see novembri viimane kpv) , kui taas võrgulube jagatakse, istub Andres onlines läpaka taga, ees eeltäidetud taotlusvorm ning loeb sekundeid, et keskkonna avanedes kohe enter pressida. Nii on tal vist isegi igal aastal õnnestunud Harjumaale võrguluba saada. Ka mina olen selle konkurentsitiheda võitluse aeg ajalt läbi teinud aga muul eesmärgil - nimelt ,kui mul õnnestub võrguluba saada siis jääb üks võrk vähem merre panemata. Ostan loa lihtsalt selleks ,et keegi teine ei saaks võrguga kalastada. Selline väike ja rohkem sümboolne panus minu poolt kalavarude kaitseks. Mõte loeb nagu öeldakse.
Andresega on natuke teine lugu. Kui luba on taas lunastatud kangastuvad Andresele kahekilosed siiad, meriforellidest ja lõhest rääkimata. Reaalsus on muidugi midagi muud - eelmine aasta sai ta näiteks kaks ämbrit unimudilat. Ühe korra vist võrku lasigi merre. Mõned aastad tagasi oli tal õnne ja sai võrgutäie lesta. Sellest räägivad ilmselt ta lapsedki oma lastelastele. Aga muidu on tavaline teema selline ,et peale meres käimist toob ta adrused võrgud minu juurde ning kaevab need maja taga maasse. Neid on seal vist juba omajagu. Vähemalt neid, mis on taas päevavalgele tulnud ja mida tean. Mõte on selles ,et orgaanika komposteerub ära ja saad jälle puhta võrgu. Seda võib-olla juhul, kui männimetsa ei mata. Nii nagu Andres. Sest okkaid eritub kogu aeg peale ja nakkevõrgus töötavad need nagu risti-rästi juukseklambrid. Võrgust saabki lahtiharutamatu mütsak.


Aga uus võrk läks jälle merre peale väikest oiet: jupe kallis ja raha ka ei ole võrgu ostmiseks (võrk ise jälle vist jälle mingi soomlase käsitöö - tippude tipp - parimad paelad ja võrgulina). Peale ilmselgelt unetut ööd Andresel läksime lahtistav ootusärevus põues võrke nõudma ja.
Esimene saak oli muljetavaldav - 4 üldsegi mitte kõhna lesta viieliikmelisele perele.


Ühel lestal oli valge kõhu all silmu "suudlusest" ilus ovaalne sõõr. Andres käis kohe välja mõtte , paneme raipe ankrusse ja käime ülepäeviti selle küljest silmusid noppimas. Kahjuks selline hea plaan ei tööta ,sest silm ei ole raipesööja. Peremeesorganism peab olema ikkagi elus. Teoreetiliselt mingi "suurem karvutu imetaja ujumismaski ja õhutoruga" korral oleks see isegi võimalik.


Andresel oli ritv ka kaasas - tegime paar heidet  sektoris kolm ja üks. Seejärel viisin Andrese sadamasse ära ja läksin ise pikemale kontrollkäärule. Et kas juba on või ei ole veel mitte.
 Põristasin sektori 5 algusesse ning aerudega pidevalt korrigeerides tegin selle lõpuni ära. Tulemus 0. Mõningaid juhuslikke ogalikke nägin paadi all tuiamas. Aga söödakala nappus oli ilmne. Et vesi oli haruldaselt selge siis mingisuguseid sinaka seljaga väikeseid kalade gruppe õnnestus näha kaldast 200+ m kaugusel 6+ sügavuses vees.

Siinkohal on paslik meenutada hommikust looduse märki - musträstas kümbles sõiduteel lombis.


Kindel märk ,et läksin veele natuke liiga vara. Edaspidi olen targem.


Aga ilm oli sõidetav, püütav ja muidu merika moodi. Lihtsalt liiga vara.

Mehis

reede, 3. märts 2017

Neljapäev ja reede

Eile olime värskest õhus viibimisest nii sodid, et jätsime isegi saunaplaani ära. Oma osa mängis kindlasti ka kiirvisiit meie suure sõbra Hannu juurde. Langesime une rüppe varakult. Mina tegin taas uue tippmarrgi see reis. 8 ja pool tundi und jutti. Lõin üleeilset rekordit poole tunniga. Kui põie täitumine ei oleks seganud oleksid tudumise kestused veelgi pikemad. Jing ja yang on omavahelist balanssi leidmas tähendab.
Eilse päeva veetsime taas järvel. Jõudsime kohale enneolematult vara – 9 paiku. Kuna vihm, mis onni ümbruse taas sügismaastikuks muutis oli siin maha sadanud lörtsi näol siis kadus lootus jääaluse maailma valgenemisest. Soe ilm oli lume alla paraja veekihi tekitanud ning pidin taas hambad ristis kannatama Kalevi plahvatuse veerel pinges sõitu – me kõik saame kohe surma. (toonitan jää oli jätkuvalt 60 cm paks, oeh ) Jõudsime ahvenasektorisse ning esialgu uusi auke ei teinud. Tõstsime vanad läbi ja mõnes sai kala käima ka aga mõõt oli sininina tüüpi.



 Ära võtta oli erakordselt vähe, kuigi kala vahelduva eduga siiski näris. Kalevil õnnestus üks pätsi moodi kala põiguga ära kobistada. 


Ning jättis jälle ühe hiigelsiku vetevanale. Roppused kostusid pikalt ka minuni. Minul läks see reis ikka üle ootuste hästi kõik raudvara jäi alles ja terveks – ptüi 3x üle vasaku õla. Hilisel lõunal juhtus taas see mida ilmateade ei lubanud. Pilvipeite rakoiles ja välja tuli soojendav kevadpäike. Sealtmaalt oli lukus kalade suu. Moos. Sellist täiega vahelduvat ilma ei ole ammu kohanud. Mäletan ,et enne reisi oli prognoos 7 päeva halli ja natuke alla 0 ilma. Saime taas hoopis midagi muud. Mis ilmset jälle kalade meele järele ei olnud. Päeva lõpus oli tunne, et kõrgema kategooria rammestus on välja teenitud. Vorstid ahju ja varajane otboi.
Tänane ehk viimane päev oli alguses mõeldud lebotamise, sauna ja asjade pakkimise päevana pluss kojusõit mööda mad ja merd. Lisaks oli plaan spaatada taas Helsingi väliujulas. Murphy seadustele vastavalt oli ujula kinni pandud. Arvake miks –  otse loomulikult seetõttu ,et olime teadlikult ujukad kaasa võtnud. See lõi meil plaanid natuke sassi ning pidime leidma viisi kuidas tekkinud vaba aega sisustada. Natuke nuputamist ning tulime geniaalsele mõttele minna kalale. Ja mitte lihtsalt kalale vaid tindile. Need kaks korda , mis see reis proovinud olime ei olnud sellele liigile eriti pihta saanud. Mis kehvasti see uuesti. Peataolek lükkas mineku küll hilja peale aga arvestusega kell 15 onnis tagasi olla - olime enne 11 sektoris. Parklas oli kaks autot , ühel vene reg.numbrid teisel soome omad. Panime eesti reg numbritega saani nende kõrvale ja tatsasime jääle. Jääl ei olnud ühtegi soomlast. Kõik olid idanaabrid. Ilmselt üks neist siis oli kohalik. Mingit aktiivsust näha ei olnud . Tekkis jälle tuttav tint ei ole kodus tunne. Hõivasime mingid eilsed augud ja tiksusime kärbes mõssi otsas. Aegajalt keerasin näo vastutuult ,et näha mis vandid teevad ning ühel hetkel tabasin ära ,et tagumine aegajalt midagi saab. Korjasin kola kokku ning liikusin ka püügimaa teise serva. Tegin lisaks kahele olemasolevale augule ühe juurde ning saatsin punase, hiigelroosa ja diskopall tüüpi marmõssid alla. Seekord olid need söösastatud juba tinditükkidega , kelle tabasin eelmisest peatusest. Ning mis juhtus – kõigi kolme rakenduse külge tuli korraga kala. Ühe sain kadudeta välja, teised kaks moodustasid jää all omavahel punutise mille tõttu nad ka käibest välja läksid. Kalad sain kätte aga ühe rakenduse pidin läbi hammustama ,et sasiga ridvad püügilt eemaldada. Et olin erakordselt hästi varustatud oli mul kastist kohe võimalik võtta uued ja samaväärsed ning need püügile seada. Ajalool on omadus korduda ning uus võtt oli jälle triple. Seekord oli nobedam ning kiskusin kõik kolm koos kaladega lihtsalt välja. Püügipaigas puhus aga mõõdukas tuul mis tegi seda mida tindid ei jõudnud. Nimelt minu ette moodustunud tuulekotis ühinesid kahe rakenduse tamiilid jälle lõplikult. Veel kaks õnge rivist väljas. Edasi olin targem(olen ka siiski õppimisvõimeline) ning püüdsin kahe rakendusega. Sellest hoolimata suutis üks üleannetu tint roiku otsas vargsi moodustada lahtiharutamatuse. Nii et kokku 5 rakendust vajasid juba remonti. Aga kahe rakendusega tuuleveskit teha võttis lõpuks isegi võhmale. Saate isegi aru – tint näris . Oli selline kõrgema sordi kala – peenike ja lühike. Ilmselt oli roosa marmõss tegija sest teistel sarnast häppeningi ei olnud. 



Usun ,et Andres vana tindipervo oleks ehk olnud võimeline nendes oludes paremaks tulemumuseks kui mina. Esinesin üle ootuste hästi ja tulemuseks oli ~5 liitrit kurgikala. 


Kalev püüdis ühe roikuga ning tõenäoliselt rakenduse robustsuse tõttu minule konkurentsi ei pakkunud. Samas oli aga tublim idanaabritest. 



Vahepeal oli lisandunud kolm püüdjat veel neist üks isegi soomlane. Hiljem parklas selgus ,et ülejäänud kaks olid meie kalastushuvilistest lõunanaabrid Lätist. Küllaltki internatsionaalne seltskond.

Mis looduse märkidesse puutub siis tagantjärele tõlgendused oleks sellised. Kui näed pundis nelja hirve - tähendab Kalev sajab läbi jää. Põhimõtteliselt ,kui näiteks Rain käib ilma Kalevita kuskil kalal ja näeb 4 hirve on selge ,et Kalevil on suplus soolas. See muidugi ei tähenda ,et neid loomi loomaaeda vaatama peaks minema. Vaeseke ei saagi siis kuivalt olla. Täna näiteks, olid põllul justkui haned aga lähemal vaatlusel selgus ,et vist ikka luiged -need kollase nokaga. 


Ja võib väita kui sellist komplekti näed (3 noort ja 2 vana) närib merel tint normaalselt. Eile oli märkideks faasan, pluss hirvede tagumendid mis võssa kadusid ja kala järvel eriti ei närinud. Kotkaid oli ka aga neid kubiseb siin ,et siit mingit peenhäälestatud infot välja lugeda pean veel arenema.   


Kokkuvõttes võiks öelda ,et üks parimaid talviseid reise meie onni Soomes. Jõe peal ei käinudki(välja arvatud esimene õhtu onni ees rõksudega) ,sest pole enam ammu usku sellesse veekogusse talvel. Järv oli vägagi meeldiv kogemus ning aasta pärast näeme seal jälle arvan ma.

Tore oli
Mehis





kolmapäev, 1. märts 2017

Skip

Oleme tühjad kui väsinud Kalev. Ta hindas energiataset 10 skaalal 1-ga. Mina tunnen ennast natuke reipamalt aga solidaarselt ühinen temaga. Väsimuse koha pealt. Täiendan seda siin ,kui olen resursse kogunud. Ehk reedel            ?