teisipäev, 28. veebruar 2017

Õpime juurde

Järv on teiste veekogudega võrreldes näidanud ennast tunduvalt paremast küljest. Seega meie tavahommikune 10.00 väljumine oli suunaga sinna. Eile õhtul enne äratulekut olin punast pudi ühte auku uhanud. Ning esimene asi oligi kohe seal proovida :


Särjed olid hullumas, ka üks latikalips käis siku küljes.


Olin juba auku hülgamas ,kui sain aru ,et valge p*sk hoidis põhja ligi ning ahvenad olid pea pool meetrit kõrgemal,


Äravõetavat oli vähe aga püügirõõmu kuhjaga.
Puurisin ennast eilsest tsoonist vaikselt kaugemale ja sain teise 80% veel:


See kala oli samasugune tont nagu ahvenadki. Pole sellist neegerkoha enne näinud. Eilne kala oli ilus hõbedane. Hiljem Kalev sai ka õnnelikuks, nii ,et minul oli võimalus näha kahte sellist ühe päeva jooksul. Kuigi Kalevi kala puhul on kahtlus ,et tegemist võib olla hoopis kuhvenaga.


Päts oli jää all täitsa olemas. Aga närimine oli ettevaaatlik ning kõik võtud olid mõõduka kiirusega langemise pealt. Ning huvi äratas ainult hiigelsiku suuremale ahvenale.


Vaikselt õpime, kindlasti ei olnud täna ka mingi ulmenärimine ,sest ilmataat ei ole selgelt meiega ühes paadis. Iga päev saame eri ilma ja see teatavasti võtule hästi ei mõju. Mina päevaga (ja järjest rohkem ka reisiga) rahule. Oli mitteigav - kolm talve pole selliseid püügi moodi olusid olnud.


Kalev on kaks hiigelsikut juba järve jätnud. Ühega oli nii, et tal oli vaja puurida pudelpoi kõrvale auk , poi tähistas ilmselt katiskat. Sinna see läks. Aga teisega oli lahedam olukord, kuigi kohalik ütles ,et haug ei ole siin järves suur probleem siis Kalevi siku viis ära nimetet liigi esindaja ja mitte väike. Ise nägin ka mis ta viba tegi. Kaotused raudvaras sundisid seega õhtul koduteed pikendama poeskäigu võrra. Kalevi ise pidas seda elukalaks jääpüügil.
Täna taas saun ning katsume homme ennast ületada ,et varem järvele saada. Täna oli väga sula ilm ja järvejääle tekkinud lombikesed panid Kalevi tõsiselt muretsema, et nüüd me autoga läbi sajame (jää on endiselt 60cm paks). Ma ei oska talle enam kuidagi toeks olla, kannatan vaikselt ära. Aga turvavöö hoian jää peal ikka lahti.

Mehise reportaaž uuelt järvelt


esmaspäev, 27. veebruar 2017

Uuesti järvel

Kalev merele enam millegi pärast minna ei taha. Lihtsam, kui ümberveenmine , on valida teiste püügipaikade vahel ning liisk langes taas järvele, Mingit liisku muidugi ei heidetud. Järvele ja kõik. Sealjuures üllatavalt vara, midagi 9 paiku olime kohal. Pilt mis avanes kuulub sarja  - tulite valel päeval kalale :


Mida härmatis muud ikka tähendab. Aga jätkasime uue veekogu tundmaõppimisega. Kohev lumi kubises metsaelukate jälgedest , sinna vahele ka Kalevi tuliuute nr 47 kummiku roomikmustrit. Triibud on siin tontmustad ,kuigi veekogu on selgeveeline ja läbivooluga. Kalevi lumes paneeritud näide:





Jää ise oli 45 - 50 pööret ehk kuni 60 cm paks. Kalevit see ei veennud, tema käis nüüd ainult kellegi või millegi jälgedes. Kui tegin ettepaneku üle järve vastaskallast külastada siis räägiti midagi tärganud elutahtest ja võimalikest materiaalsetest(auto) kaotustest. Täielik kalastusentusiasmipõud ma ütleks. Mingit avastamisrõõmu ega käimata radade tallamist. Ise puurisin ennast teisele poole väikest saarekest ja bingo. Minu reisi eesmärk sai 80% ulatuses täidetud.


Puuduv 20%  - kala oli ikkagi konn ,mis konn. Rohkem sealtkandist märkimisväärseid uimelisi ei tulnud. Marmõssiga igav muidugi ei olnud. Väikest ahvenat oli kõvasti. Seda enam igatsesin suuremat sorti kohavahetuse järele. Ning lõpuks õnnestus Kalev viia sinnamaani ,et nõustus sõitma jääl mis oleks kandnud tõenäoliselt ka tanki. Sõidu ajal valitses salongis pinge , mis oli tõenäoliselt sarnane ennast õhku laskma sõitvatel lähis-ida enesetaputerroristidel. Aga tegime oma käärud siia -sinna ära ning maabusime kohas ,mis muutis päeva paremaks. Tõsi küll - jõudsime jälle ilmselt võtu lõpuajaks või siis järsk ilmamuutus panin kalal suu lukku aga natuke aega oli päris huvitav.


sellistest sellisteni närisid rauda:


Ääremärkusena - Kalev oli oma maailmas ja valis püügiks teise liigi:



Blogi sissekande tegemise ajal vaatasin ühe silmaga telekat ning olen jälle targem - Guzmani John opereerib 20 tonnise tõstevõimega kraanaga Beringi väinas piirivalve laeval.
Huvitaval kombel olen saanud meie käesoleva reisi kajastamise kohta ka väga erinevat tagasisidet. Tapatalgute lõpetamise palvest kuni meelitusena tunduva hüüatuseni hoida lippu alati kõrgel.
Meie ajame siin ikka oma asja väikestviisi edasi. Kui õhtune supp on öösel seeditud ,ootavad meid homme ees uued suured (viinamäe)teod.

Mehis ja Kalev


pühapäev, 26. veebruar 2017

Natuke spapuhkust ka

Hommik hakkas üle keskmise hästi. Me ei kiirustanud ning minul oli koguni kolm korda orav. 11 paiku ajasime siiski ennast mundrisse ja autosse. Ja mida me maja taga näeme :


Väga julm looduse märk. Ka kohalikust raadiost tuli sobivaid rütme. Meeleolu aina paranes. Et, täna pidi olema merepäev siis suundusime esmalt tindile. Laulupeolised olid kohal,


Kuid tint oli juba lahkunud, Kes hommikul kohal oli, see mõned pannitäied sai nagu kohalikud norssigurud väitsid. Tundub ,et see tindipopulatsioon on nii ära karistatud ,et hakkab lihtsalt otsa lõppema. Otsustasime siis merele edasi minna. Seal on kurgikala alati niipalju vahele löönud ,et oma jao peaks kätte saama. Sõitsime keelava märgi alt läbi tuttavasse parklasse ning panime tel numbri autoaknale. Kui midagi on saame auto ära koristada. Kalev jäi midagi kohmitsema auto juurde mina võtsin suure kelgu ja tatsasin merele. aegajalt viskasin pilgu üle õla, et kui pika edumaa ma suudan sisse teha. Käisin loomulikult mööda põtrade tehtud rada, kus tundus ,et eile oli veel käidud. Ehk jää on siin piisavalt tugev. Läksin poide kõrval oleva kivisaare kõrvale. Seal on alati midagi olnud, vahest koguni ilusaid asju. Tegin kolm auku kaugenevalt saare kaldast. Lasin loodi juurika ka auku ning vütsin sikuridva kätte. Heitsin pilgu tulekusuunda ning nägin ,et Kalev on ka liikuma saanud. Oli teine isegi soomekaga. Pole veel tõukekelkusid siin kasutanud, sest reisi alguses mahasadanud LUMI on ikka sedavõrd paks ,et kelk on pigem takistuseks. Aga Kalev tegi proovi ja hunt temaga. Lasin siku jää alla ning nautisin tüüpilist soomele omast vaadet saartepudrus. Heitsin pilgu vahepeal veel Kalevi tuleku suunale ning mismõttes - Kalevit näha pole. Esimene mõte oli ,et teeb kindlasti mingit vimkat mulle ning läks saare tagant ringiga. Tegelikult oleks pidanud ta juba päris lähedale olema jõudnud. Ja siis kostusid minuni imelikud hääled - mitte eriti valjult aga tundus ,et tegu on kuskil läheduses mõnes onnis aset leidva perevägivallaga. Otsad viis kokku alles kõne Kalevile - valitsemanne puhelinnumero ei ole juuri tavatavissa. Pabahh - selge Kalev on sisse sadanud. Jätsin oma tegevuse sinnapaika ning jooksin suunas kus Kalevit viimati nägin. Mitte eriti kaugel püügikohast nii 100m , kuulen hüüdeid hilfe või help või midagi sarnast. Hiljem selgus ,et oli ta ikkagi minu nime hüüdnud. Hääle suund näitas kenasti koha kätte ja mida ma näen.


Kalev va kavalpea , selle asemel et tulla mööda teiste jälgi lõikas saareservale nii lähedalt ,et sattus ilmselt mingile allikakohale. Mind nähes tegi veel koledaid hääli ja midagi ,et enam ei jõua. Mina vana praktikuna nii ei arvanud ,sest olen korduvalt ujuvkombega läbi jää käinud ning kannavad nad päris hästi. Ütlesin Kalevile siis ,et lõpeta see jää serva küljes rippumine ja löö küüned jäässe ning tõmba ennast jalgade siputamise toel natuke rohkem jääle. Ja loomulikult suunas kus jää kannab. Edasi oli juba lihtsam, tuli ennast rullida kindlamale pinnale - s.t. minu suunas. Virinat oli ka omajagu aga eks ta ehmatas ilmselt ikka natuke ära ka. Vähemalt on kombe ristsed nüüd tehtud. Nibudeni märg nagu ta oli - saatsin ta autosse ära ning ise vaatasin kas saan midagi kelgu päästmiseks ära teha. Kalevi hilisem kommentaar ülesvõttele oli selline - et tema võitleb elu eest ja surma vastu aga mina pildistan samal ajal. Hea ,et ma veel selfit ei teinud Tema traagika taustal.
Kontrollauke puurides lähenesin kahe sammu haaval kelgule, kui 6-7m enne sihtmärki vajus parem jalg läbi pehme topeltjää ning kummik rüüpas vett. Lasin ennast vastu maad tõmbasin jala välja ja vingerdasin ohutule pinnasele tagasi.


Tagasi onni sõites pidin kuulama kuidas talvepüük on saatanast ja mitte kunagi enam ja üleüldse jne.
Võtsin siiski seisukoha ,et kuna kelk oli minu meelest päästetav siis peaks proovima ikka ära tuua. Läksime ostsime Kalevile motonetist uued kummikud (ainult parema jala omi ei müüdud eraldi)
Ning tagasi katastroofipaigale , mis nägi välja selline:


Pilt on tehtud päästeoperatsiooni ajal. Olustik oli lahe , vürtsi lisas taustal hulpiv kummik.
Probleemiks oligi esiti võimalikult lähedale pääsemine ning neljandast suunast õnnestus see sedavõrd ,et sain kõie üle visata. Minus on natuke ka kauboi talenti, sest kolmandal katsel see õnnestus ning halleluuja:


Julgestas mind olukorra põhjustaja isiklikult:


Lõpp hea kõik hea, täna pidi nagunii olema saunapäev , ainult et Kalev tegi oma karastava protseduuri juba enne leilivõtmist ära. Mitte nagu Rain, kes ennast laval korralikult vähiks kuumutab enne suplust.

Kui keegi tahab Kaleviga ühendust võtta siis helistage mulle ,sest tema nutifon veekindel ei olnud.
Aga puur ja kelk said päästetud. Draamat kui palju.

Saun köeb , peale leili saab veel uute kummikute liiku.

Mehis

laupäev, 25. veebruar 2017

24 ja 25 veebruar väljamaal

Eilne postitus ei läbinud tsensuuri ja tuli täna uuesti teha. Ega sel päeval minu poolest midagi viga ei olnud. Valisime püügisektoriks mere ja võimalikult suure tindisisaldusega. Enne sadamat keerasime Andrese lubatud eldoraadosse. ,kus parklas ees olid vene fv numbrimärkidega autod. Jätsime Kalevi valge luige samuti sinna ning rühkisime läbi eilse lume püügimaale. Soomekaid me autost tänu kohevale , värskele ja suurt takistust omavale lumele ei ole autost veel välja võtnud ning seetõttu ladusime kraami ebasümmeetrilisse seguvanni ning tatsasime sektorisse.   Peale idanaabite olid ka mõned meie põhjanaabrid aktsioonis. Valisime domieeriva platsinägemisega koha ning peale jää augustamist jäime valvele - mis toimub. Venelastel ei toimunud midagi. Üks aegajalt lappas aga peale igat lappamist vahetas auku s,t. kiisk ilmselt. Kallid põhjanaabrid olid tasemel nagu alati - nimelt liikumatud , kui välja arvata motoorne ridva viibutus. Sain peagi aru ,et on kaks võimalust - kas Andres tüssas mind kohavalikuga või kala lihtsalt ei näri. Ennelõunasel ajal tõstsin initsiatiivi ja asusin otsingutele mitte eriti suurel alal , sest tegelikult oli kogu sektor max 6 ha suur. Olin (mina nimelt) juba loobumas ning puurides tagasiteel parklasse ,kui marmõssile käis mittekiisalik laks ning ahven tuli jääle. Mitte suur aga vaheldus kiisale oli ilmne. Pean siinkohal mainima ,et püük käis suuremapoolse punase marmõssiga mis võiks olla ahvatlev tindile. Sellele kalale järgnes ahvenaid veel ning olin juba rahunemas Kui käis krõks.


Selline tulemus oli ainult minul. Kalev ponnistas 20 sammu minust eemal ja sai ahvenate vahele ühe tindi. Laias laastus see püügipäev sellega lõppeski.  Käisime sadamas ka aga tundub ,et seal on piip. Kas on olnud süvendamine või midagi hullemat mis on seotud Rainiga. Igal juhul pahasti on seal kurgikalaga.

Teine päev.
Lihtne. Läksime vaatama järve ,kus pidid toimuma Kuhapervode talvepäevad  Mis osalejate puuduses kahjuks ära jäid. Teadsime ,et järvel on jääd piisavalt ,et autoga jääle minna. Sõitsime küll natuke järvest tuhinaga mööda - nii 15 km aga naassime piki järve kallast ja sattusime sellise koha(mitte kala) peale ,mis lubas autoga järvele minna.  Jäljed mis järvele viisid lõppesid 200m pärast sellisel tüüpilisel mökki ja saun tüüpi saarel mille kogupindala võrdus võrkpalliväljakuga. Paigas ,kus palusin Kalevil peatuda(loe käskisin) oli mitte ammu jää sõelapõhjaks lastud. Enamus auke allus ümberpuurimisele. Mis omakorda tähendas vähem kulutatud kaloreid ja paremat tuju.Järv ise on kalarikas. Ja kalade maitse on äraarvamatu:





Miks me seal siis punnitasime, Aga sellepärast ,et esimesest august mis avasin sain neljanda - viienda tõstega korraliku paugu ja kala oligi taga. Tekkis väike paanika, sest polnud selleks absoluutselt valmis. Kõigepealt eemaldasin august(jää ca 60cm) kajaloodi juurika ning nöör näpuvahel asusin hiivama ning nii ebaõnnestunult et tõmbasin konksuharu jää alumise serva taha kinni ning kala kukkus ära. Tunne oli väga hea, sest selline allakilo kala pole hiiglama ammu minu siku küljes talvel käinud.
Kala oli käitumise järgi tõenäoliselt koha.  Mingil hetkel ühines meiega üks kohalik harrastuskalamees, kes avas meile selle järve saladusi. Tegemist pidi tõesti olema hea kohajärvega, kuigi sikupüügil jääb kala mõõt tavaliselt alla kilo. Selgus ka minu kala ärapudenemise põhjus - liiga väike kolmik sikul. Näitas ette landid , mis on sellel järvel kasutusel. Tuli välja ,et olime joonelt tulnud ühe kalakaverite kohamaardlasse, mis on aastast aastasse talvel hea olnud. Teisipäeval 22tk , kui jää veel paljas oli, Neljapäeval ,kui lund tulema hakkas said sõbrad tal 9 tk. Täna miks kala ei näri pidi olema sellest nagu ikka ,et kaladel läks paksu lumevaiba tõttu nii ööks ,et nüüd on vaja jälle harjumise aega neil. Kalev sai ka päeva peale mõned litrid aga jääle peale pudinate ei kedagist.
Õhtul jäält tulles käisime kaubandusest läbi ning varustasime ennast sikude ja mätikoukudega.




Saarel mille kõrval , kus me tiksusime selgus, et seal on oma varjatud külg. Koobas kohalike sõnul. Käisime kaemas ,




Pildil on nii sisse, kui väljapääs aga Kalev keeldus neid sihipäraselt kasutamast.
Kindlasti võtame selle järve veel ette, Homme on merepäev.


M.





ö

neljapäev, 23. veebruar 2017

Traditsioonid on jätkuvalt au sees.

Ja lipp kõrgel. Hommikul 6.03 astusin Rahumäe jaama perroonile.


Logistika toimis sedavõrd, et Kalev oligi mulle vastu tulnud aga nagu hiljem selgus selles taaskohtumise tuhinas oli ta matõlli külmikusse unustanud. Nädala pärast näeme krdi surusääsevastsed  rsk.
 23.2 pealelõunal maabusime onni. Kena talveilm , hea ,et stuffi cargo sai lahendatud.



Kartes varajast pimenemist nagu kodus , vahetasin reisitapeedi talipüügi oma vastu ning läksin onni ette rahunema. kümme sammu laiturist ründas keegi kohe stingeri Rakvere versiooni, Kaks tõstet hiljem oli pahalane käes.


Pikkusärki laksas vihaselt ära. Särg ei ole ometi mõni laisk Kasari vimb. Siku on pildil 7 cm pikk.
Pärast sain ühe sarnase särje veel. Aga pealelõuna sisustamisel mängisid oma osa veel:


Rõks - minu rekord. Kaalumatu minu inventariga. Hiljem tuli tükk maad suurimaid ca 50tk.
Rõks oligi tänase päeva kala. Sain ka teada miks nooguti tegi kogu aeg hullu mängu aga keegi külge jäänud.  Meie väikseimad rasvauimelised:


Viidikad nimelt. Lahe oli see ,et aeg ajalt olid pausid ,mis minu arvates tähendas vaid üht - röövkala tuli alla sellest jamast ennast täis õgima.
Ilm muutus vahepeal jõuluilmaks ning kattusin lumevaibaga. Nii nummi.


Siiski tabasin harva kaadri ette sattuva tüübi. Hiljem püüdsin saada Kaleviga  koos kaadrisse ka õhtu tähthetki. Aga pean tunnistama ,et ei läinud hästi.. Huvitav on see ,et mida rohkem ma tema tegemisi valgustan siin blogis, seda äraarvamatum on tema reaktsioon canoni kaamarale.


Siin on näha ka  tähtpäeva dessert  aga Kalevit nicht.


Veitsa hiljem see alatul kombel õnnestus. Kas panete tähele - Vabariigi aastapäeva torti pole laual.



Päris hea tort oli. , pikk tee on läbitud, Ultima pikk on veel ees.

H Ö (head ööd)

Mehis



Trenn

Meie vabariigi aatapäea reisi bronn oli juba ära tehtud, kui tuli tahtmine veel igaks juhuks käia Peipsil. Peaproov või midagi. Katsetamist vajavaid vidinaid oli tekkinud ka piisavalt ,et selle käigu kasuks otsustada. Noh ja mesinduse kraam oli vaja ka sinnakanti viia. Mitu kärbest ühe hoobiga. Õnnetuks tegi natuke see ,et keegi minuga ühineda ei soovinud. Pidin minema üksi - nagu Rain tavaliselt kalal käib. Viljar käib nüüd hoopis kaugel - meerikamaal, talle kohaliku looduse pakutav ei ole enam mokkamööda - liiga lihtne ja odav vist. Töötu Kalev kartis pigem oma maksa ja muidu tervise pärast. Loots oli tööl jne. Ega ma muidugi väga ei surunud ka  aga ikkagi #üksi.


Ainuke auto parklas ,mis tavaliselt on hooajal nii hõivatud ,et vaba kohta ei leia. Ehk #üksi.

Gepsus mul olid mingid punktid Antiga käigust ning neid mööda kaugenesin ihuüksi vaikselt kaldast.


Mitte ainsamatki kalastajat ei olnud näha. Trööstitust lisasid sellised momendid :


Üksik jäässe külmunud peipsi heeringas. Samuti sain targemaks ,miks puuriterad piip lähevad.


Neli kilomeetrit kaldast olid sellised ,liialdusega öeldes  -luited jää sees.  Natuke tröösti pakkus helde loomus järve poolt, mõned näited:




Neid näiteid muidugi nüüd väga palju ei olnud aga "uue" abimehe sain ära proovida ja peab tõdema ,et töötabki. Selle vidina leidmine ei olnud lihtne. tegemist ju ammu tootmisest maas mudeliga aga pingutused ja kannatlikkus kandsid vilja ning on nüüd minu kä(a)sutuses.


Lõppu panen veel meeleolu kirjeldava motiivi järvelt. Seal sees ega ka läheduses kedagi ei olnud. Minul paraku ei olnud ka võimu seda jää seest kätte saada.


Maha tulin järvelt üsna vara ,sest olin vihmast läbimärg. Tagantjärele mõeldes võis see olla tugev argument miks ma üksi järvel olin. Kell kolm olin tagasi staabis ning sadu lakkas. Ei midagi uut siin ilmas.

Mehis



kolmapäev, 1. veebruar 2017

Huvitavad ajad

Väga huvitavad isegi. On käes selline aeg ,kus on raske otsustada mida ja kus püüda. Alles tegime Kaleviga nii aasta alguses:


Lubas külmalainet ning välja me ta võtsime.
Üleeile sai külmalaine ootamisest villand ning panime paadi tagasi.


Sellest peaks talve esilekutsumiseks piisama vist esialgu.
Täna võtsin kätte ja käisin tiiru merel ära. Natuke vara vist, sest laine oli veel üleval ja vesi ka hägusevõitu aga tore oli ikka. Välja arvatud see ,et paadipõhjas oleva lumesodi najal libastusin ning astusin kahva mitteterveks.


Mõned vaated ka kinnituseks:




Paat on sadamas ihuüksi. Saab laiutada.
Aga põnev aeg on sellepärast ,et on valida, kas lähed talipüüki harrastama Pärnu lahele või Peipsi jääle ja samas on võimalus ka olematut merikat meres kiusata. Andrus ja Andres käisid hoopistükkis soomes tinti kakkumas.
Märgusõnaks on võimaluste paljusus. Pärnu jõe jätame me sedapuhku Rainile.

Mehis