neljapäev, 25. august 2016

26 august jääb meelde,

kui püügipäev milliseid võiks Peipsil sagedamini ette tulla. Treileriga järve poole sõites tahtis metskits teele hüpata. Nii, mõtlesin ja ütlesin selle ka välja - täna läheb hästi.
Slipi parkimiskoht oli treilereid ja autosid täis. Meie oma kella 10-se saabumisega olime jälle viimaste seas. Viljar minu elevusest vedu ei võtnud. Talle tundus see utoopiana.

 

Jõesuudmest välja saades oli kohe esimene kogunemiskoht. NING esimese heitega kummalgi kala. Mis ma ütlesin. Seda rõõmu ei olnud seal eriti kauaks ,sest Peipsil on mingi imelik üksteisele selgasõitmise komme. Ning üks selline tõmbas kala endale alla , meil lakkas võtt. Kolisime siis järgmisse gruppi mis koosnes 3-st paadist. Seal tilkus midagi aeg ajalt , kuid ei midagi vapustavat. Mõtlesin ,et läheme 4-le km-le. Poolel teel hakkas lood jälle kahtlast näitama ning otsustasime loopida. Ja taas Viljaril esimese heitega kala taga. Pnnime ankru sisse ning sinna jäime terveks päevaks pidama. Enam ei pidanud võttude üle arvet pidama, ka duublid olid argipäev. Hoopis
kolm kala korraga oli uus reaalsus mille nimel pingutada.




Etterutates võin öelda ,et Viljar tegi seda taas. Kummagil oli kaks triplet, kui tund enne lahkumist läks Viljar 3:2 juhtima. Krt. Kõik äravõetavad kalad verestasime. Ning punast kasti tühjendasime 2 korda külmakasti.


Nuhtluseks on Peipsil vanad võrgus , mis on põhja vajunud ning võtavad lõivu rakenduste ja lntide näol. Meie parkimiskoht sattus olema just ühe sellise kohal. Ning kumbi kaotas pool rakendust ning mina ka ühe rapala põigu. Lahkudes proovisime seda võrgurisu paati saada kuid mingil hetkel loobusime, sest lõppu ei paistnud tulevat. Näitasime võrgule nuga - niigi oli pool paati seda täis.


Võrgust sellised trofeed - Peipsi korall ja vana sõukruvi.


Kui kell 17 püügi lõpetasime, hakkas koitma küsimus mida selle kalahunnikuga peale hakata. Ott ,kes bravuurikalt kala tellis ning kellele me ka delikatessahvenaid korjasime hüppas alt ära. Õnneks tuli appi minu hea naaber onu Heino, kes sai kahe ämbritäie ahvena õnnelikuks omanikuks. Ise tõmbasin oma 42 tk fileeks ning homme vaatan ,mis nendega edasi teha.


Fileerides torkas silma sinine snolb mida ma varem ahvena sees näinud ei ole,


Esines see päris paljudel kaladel. Loodan ,et see ei ole midagi sellist mida ma teadma peaks.

Jalas peale vahetust õli ikka klaar:)
Viva 4.69


Mehis






Viljar ja Peipsi

- on sõnadepaar , mis enamjaolt tähendab küllaltki kesise tulemiga kalapüüki. Nii ka seekord. Väga harva ,kui temaga koos Peipsil käies midagi positiivset toimub. 24 august jääbki meelde kui üks mõttetumatest käikudest. Viljar ise oli juba meelestatud nurjumiseks kuna tema käigud  suvisele Peipsile on olnud kalavabad. Hommikul staabist sõitma hakates vahtisin pingsalt teeäärseid , lootuses saada mõni vihje looduselt. Aga null. Nii, et meid oli hoiatatud. Positiivse poole pealt peab esile tooma Viljari portatiivse loodi mis andis meile nägemise.'



Alustasime sealt ,kus mina Reikoga kalal käies käed valgeks saime. Sealt 4-ndale kilomeetrile. Ikka null. Vahepeal tuvastati ka meie isikuid:



Piirikad käisid kõik paadid järjest läbi. Dokumentide kontrolli ajal tegime juttu ning üks nendest ütles ,et tulid just Taaliku madalalt -seal palju paate. Panime kõrva taha ning suundusime ise Sahmeni poole. Seal ikka sama kalatu. Olin isegi kergelt hämmingus, sest lood näitas kala , ning Reikoga nädal tagasi näris ahven absoluutselt igal pool. Mingi Viljari karmavõlaga tegu vist.
Kuna kaotada polnud peale bensiini midagi tegime kääru ka Taalikule. Seal isegi lood ei näidanud kala. Üks paat oli veel peale meie ning see tegeles trollimisega. Sama targalt tagasi oma sektorisse ,kus sain ühe sinininaga punkti kirja. Viljaril oli natuke paremini läinud - tervelt 5 mikroahvenat päeva jooksul . Nii ,et lõpus oli Villu asend selline enamjaolt.


Tagasiteel staapi käisime poest läbi ning soetasime mõned neli kuuskümmendüheksat. Nendest oleks täitsa oma lugu rääkida.

Päev järvel läks ikka täiesti sinnasamusesse. Maha sõitsime 60+! km . Kuid sellised jamad on meid piisavalt karastanud ning homme uuesti minek.
Ka Rain ei saa Torniojõel kala.

Mehis





neljapäev, 18. august 2016

Peipsi 15 augustil

 Ega seda aega suvel mesilaste ja töö kõrvalt eriti kalapüügiks ei ole aga seekord rääkis Reiko mu ära ning tõi paadigi sadamast kaasa. Ja 15 augusti ennelõunal libistasime Rannapungerja slipilt paadi vette.





 Ega Reikolgi lihtne pole, enne püüki tuli teha väike lõbusõit perekonnaga Kalbre-Lehismets järvele ja tagasi. Panime naispere kaldale - nemad suundusid Rakvere spaasse.




 Meie aga järvele tagasi


 Ei tea kas kõrvakuulmine on minul teravnenud ning tundlikumaks muutunud aga muidu vaikne mootor tegi täielikku põrgulärmi. Liikus edasi nagu peab aga see müra??? Ei tea kas Andres on mingi nurjatusega hakkama saanud?

Kuna suvine Peipsi on meile mõlemale uudne olukord siis kasutasime vana head Lätlaste taktikat - sõitsime lähimate paatideni ning vaatasime mis toimub. Toimus nagu midagi küll ning õige pea sai Reiko oma Peipsi rakendusega käe valgeks



Mina loopisin jigi Reikolt saadud ridva ja rulli komplektiga, mille paremad päevad olid juba ammu möödas. Enne tulemahakkamist püüdsin rulli õliga turgutada ning mingismõttes ta paremaks tegi aga kulumisaste oli juba selline ,et ..nojah. Nööri oli rullil tubli 25m kuid kriimud pooli serval ning sügav pool ei lubanud sedagi ~15grammise jigipeaga tühjaks visata. Kehva varustuse pidin kompenseerima oma suure kogemustepagasi ning võrratute teadmistega kalapüügist. Ja ära ta tuli - esimene Peipsi suvine ahvenakonn.


Kes seljauime pealt ilma ennustavad , nendele on selge ,et talvekuud on tänavu november ja detsember ning paadi saab jaanuaris jälle vette tagasi panna.
Paar ahvenat tuli jigiga veel aga ilmselgelt töötas Peipsi rakendus paremini ,sest Reikol toimus igal heitel midagi. Õige pea tegime ka tähelepaneku ,et kalastajad valivad püügiks pigem ennelõunase aja ,sest leidsime ennast peagi Peipsi avarustes ainukestena lainetel hulpimas. Ning ka võtt vaibus. Olime 4 km kaldast, kui andsin järele tõsi küll talviselee kutsele "kaugemal on rohkem ja suuremad" . Vaatasin gepsust mingi pinnavormi ning eemaldusime kaldast 12km -le.


Seal on mingi veealune kivihunnik nelja poi vahel mida Sahmeni madalaks kutsutakse. Võtsin Reikolt 1.23 maksva peipsi rakenduse valmiskomplekti kolme mikrojigiga ning hakkas kohe juhtuma.


Minu esimene duubel Peipsil peipsi rakendusega.(tegelikult oli enne veel aga kalad pudenesid poseerimise ajal küljest ära). Kala mõõt oli selline 60 kuni isegi paarsada+. Konnad läksid tagasi ilusamad kasti. Tegelikult oli üks põhjuseid, miks nõustusin keset lagedat vetevälja tulema -Reiko igapäevane meeldetuletus, kui hea ikka nahaga filee võis praetult on.

Uued seninägematud poosid meie paadis:

pingul stringid

 poolkükk knaabiga tagumikus

sült paadipõhjas 

Kell 17 kuulutasime püügi lõppenuks kuna norm sai täis. Ära võtsime täpselt nii palju ,kui süüa planeerisime.


Üks intsident oli ka. Suudmest järvele välja sõites teist korda käis hele laks ning mootori jalg muutus veidi lühemaks. Ei tea kas sõitsin mingi vraki otsa. Hiljem staabis kontrollisin õli jalas ning see oli täielik emulsioon. Kahtlustan, et see mootori müra võis ollagi sellest ,et määrde viskoossus puudus.


Igatahes plaanin väikest kõpitsemist , et sügishooajaks tõrgeteta valmis olla.


Õhtusöögi valmistamine käis nobedalt. Reiko võttis pesuriga soomuse maha




Mina tõmbasin kalad nahaga fileeks.


Mis omakorda Reiko käe all võis said praetud. Pookisin ennast nii täis ,et järgmine päev oli kõht korralikult kinni.
Tuleb välja ,et Peipsi on kalarikas veekogu , aga ilma loodita on keerulisem kala üles leida. Meil seekord läks õnneks. Sellist lühikest välkkalalkäiku pole enne teinudki. Ilma Rainita kusjuures. Rain puhkab jälle soomemaal. On ikka hea elu mõnel.


Mehis