reede, 22. juuli 2016

Kaks aastat hiljem

Kuna eelmine aasta jäid linaskid Endla järvel meie poolt karistamata siis seda põhjalikumalt ettevalmistatud dessant seda mudaauku ootas. Alustasin ettevalmistusi varakult. Seda eelkõige sööda osas.


Et, kui sattusin millegi kõlbuliku peale kaubanduses, siis varudesse see rändas. Ka paat sai sadamast maja taha toodud vältimaks viimase hetke üllatusi. Pildilt on näha ,et merefloora püüab ennast kehtestada ka meie paadi peal.



Nõusoleku andsid ja kindlat initsiatiivi näitasid osalemiseks üles Viljar, Anti , Mario ning mingil määral ka mina. Bronnisime ka maja järve ääres ära, sest vanad peerud nõuavad järjest enam mingisugust nende meelest elementaarset komforti.
Ettevalmistuste hulka kuulus loomulikult tarvikute selektsioon ning sellel korral ka üllatuse pakkimine Viljarile - valge pakk pildil paremal servas.


Reaktsioon korvas nähtud vaeva.


Teades , et retke raskeim lõik on kannatuste kanal, otsustasime üles näidata kreatiivsust ning lähenesime järvele sootuks uue nurga alt. Pildil burlakid. 


Vahepeale jäi ka kuivamaalõik ,kuid see ei olnud õnneks eriti pikk.


Mina ja Mario läksime vanniga allavoolu ning nahahoidjad Viljar ning Anti käperdasid meiega paraleelselt mööda kallast. Seal sekkus ka paar korda karma - vajusid kelladeni mutta kaldal:). Ning neil oli tegu ,et enda käimad sellest mülkast kätte saada. Viljari emericad rippusid odööre levitades pärast ilusti näokõrgusel ukse ees.


Viljari outfit oli üldse üle keskmise. Redneckilikumalt rõivastuda ei ole enam võimalik minu meelest.


Aga staabis tegime kõik üldise heaolu nimel vajalikke töid,


ning peale õhtust sauna läksime keskööl peale kella kukkumist järvele. Kusjuures õhtul enne sauna käisime ja panime ka vaiad sisse ning moodustasime suure juhi ja õpetaja Sepaonu näpunäidete kohaselt söödaplahvatuse püügikohas. Plahvatuse mõju seisnes visuaalselt peamiselt kohaliku kajakapopulatsiooni aktiviseerumises moel, mis oleks au teinud isegi Jõelähtme prügilale. Enne lollidemaale jõudmist jõudsin teha mõned pildid maal ja merel.


See pilt on arusaamatu selles mõttes , et Anti oli ju minu paljukannatanud paadis paadikaaslaseks. Aga  lõbus oli igatahes.


Püügikoht tuli ka kindlasti märgistada, vältimaks erinevaid võimalikke ekstsesse.


GPS paljukasutatud äpp Kits ja Kala ütles ,et tippvõtt algab 4-st öösel. Ning siitpeale sattus kuidagi nii , et olime püügipaigas kordamööda. Väikeste kattumistega. Hoolimata järve mitte kõige suurematest mõõtmetest on öösel navigeerimiseks gps tõeliselt hädavajalik. Taevas oli pilves ning tähtedest seega abi ei olnud, ning sauna leidmine võsastunud kaldalt keeruline ülesanne. Ainus abiline oli suunaleidmisel teadmine ,et tuul puhub põhjakaarest. Meistereksijana ,kes ma ükskord Soomemaal tegin talvel 25+km ringi külmunud järvistul öistes oludes - leidsin kodutee seekord õnneks küllaltki kiiresti.
Öö meile linaskite mõttes edu ei toonud. Minu ja Anti kella 11-nene vahetus alles tõi muudatusi selles vallas. Avalöögi tegin seekord mina.


Sellele sekundeeris koheselt ka Anti


Teise paadi tulemused olid tol ennelõunal teistsugused. Kuigi Anti käes on tegu siiski Viljari püütud haugiga. Näeb välja nagu Savagegear elutruu silikoon.


Hiljem Mario siiski karistas paar tükki ära


Ja üllatus-üllatus Viljar jäigi nupuks kuigi linaski võtte tal oli. See 8m medrase stekkeriga eputamine päädis sellise resultaadiga seekord tal. Kaks päeva möödusid silmapilgutusena. Nõrk koht oli seekord sääsetõrje, mis sundis Anti köögilaua alla ning Mario suisa saunalavale magama. Mina lasin sääskedel ennast enda peal lõhki imeda ning kratsisin hiljem ennast lihtsalt une pealt verele. Jäi meelde ,et kui tahad rmk Endla metsamajas ööbida siis tuleb telk kaasa võtta mille saaks toas üles panna. Need neetud vereimejad olid tõeliseks nuhtluseks. Viimase päeva õngitsemine jäi küllaltki lühikeseks. Mario ei pannud üldse ritva kokku. Viljari arvates on see käitumine järgmine level peale C&R -i. Mõned särjed ning Viljari vaimne  surve ürituse lõpetamisele sundis meid koduteele. Seekord olime eriti õnnega koos ,kui kaitseala töötaja meie vaeva sigakõvasti vähendas. Tuhat tänu talle veelkord.




Puudu on siit selline pilt, mida ma meelega ei teinud. Nimelt plahvatus meie ustavas paadis. Peale ööpüüki nimelt oli paadi põhi kaetud sulatatud juustu, näkileibade, maisitangu ja muu mudruga nii rõvedalt ,et mul võttis peaaegu tund ,et paat natukenegi normaalsemaks saada.


Laiali minnes suruti üksteisel kätt ning peeti võimalikuks ürituse kordamist tuleval aastal.

Tehtud
Mehis