esmaspäev, 14. märts 2016

11 märts

Teine püügipäev algas erakordselt ilusa ilmaga. Sõitsime seekord kollasest sildist natuke edasi. Kelgud maha ja


Järvele. Otsustasime eilse "ahvenakoha" kasuks mis asus ca 4km kaugusel. Viljari sportlik vorm tõstis kiirused kohe nii kõrgeks , et ülekuumenemise vältimiseks valisin mõõdukama tempo ning lasin tal ees ära minna. Siia võib veel lisada ,et kui rannas kohtate nooremapoolset erakordselt tugevalt arenenud vasaku jala muskulatuuriga meest siis teadke - Tema ongi Viljar. Kasutab tõukekelgul ainult vasakut jalga lükkamiseks. Isegi kassid on ainult vasaku jala kummikule tõmmatud.
Täielik tuulevaikus ning sirav päike panid meid ka lahti riietuma.



Proovisime taas erinevaid asendeid.


Tulutult. Ainus ,kes näris oli kiisk. Ja needki mitte üleliia ahnelt.


Vaikselt kalda poole nihkudes ja kala otsides rikkus Viljar ühes paigas erakordselt hea kiisavõtu ära. Kirvega vehkides. Olime sunnitud taas kolima.

Pildil vasakult alates - kiisk, õlekõrs ja põis.


Neljast tulime maha. Peaaegu viimastena.  Kogusaagiks kahe päeva kohta minul 2 ahvenat ja särg. Viljaril 2 ahvenat. Anti piirdus ühe ahvenaga. Kesisevõitu.

Kuulutasime reisi lõppenuks. Mul olid Antile ja Viljarile varuks veel teatud boonustegevused. Millised jällegi Rainita kalastamist ei puuduta.
Kui aega saab siis järgmine käik on ilmselt merele merikat otsima.

Mehis




Kiisk, põis ja õlekõrs 9-10 märtsil

Viljari palvel selline pealkiri sai pandud.
Lõpuks ometi üks reis Peipsile. Eelmine aasta jäi meil sootuks vahele. Otsustasime kolmapäeva lõhtul ida-virumaa staapi ennast juba sisse seada. Kohale jõudes selgus ,et siin on ikka väga talv veel. Et autoga onnini pääseda tuli tunnike vaeva näha.


Ja see nähtud vaev andis hiljem ka mõne mehe juures tunda.


See ei ole enam kellelegi uudiseks ,et Anti suudab igas asendis ja igal pool magada. Me Viljariga jälle kuulume rohkem unetute parteisse. 
Hommikul olime oma võimetele vastavalt juba enne 10-t järve kaldal. Tee pealt silm ei seletanud mis silt see kollane seal puu peal on:


Läksin vähe lähemale -


Natuke hämmingut tekitas, aga ignoreerisime siiski ning viimaks ometi  - Tere Peipsi:


Esimesed augud tegime mõnisada meetrit kaldast.  


Esialgu ei midagi. Otsustasime Viljariga ,et läheme täpiks ära. Kaugemal on alati parem. S.t. , seal, kus meid ei ole. Ühe jutiga tõukasime ennast 4 -le kilomeetrile. Anti jäi meist maha oma asju ajama.
Ühe suurema prao tekitatud rüsi pidi hakkasime uuesti proovima. Tulemused ei lasknud ennast kaua oodata. Hakkas tulema - kiiska. Üks helgem moment oli Viljaril, kui sai kaks triibut järjest.


Selle sündmuse peale hakkas meile taas lähenema ka Anti kes telefoni teel hoidis ennast olukorraga kursis. Lõuna paiku olime ühed vähestest kes järvele olid jäänud. Enamus kalastajaid olid ammu juba ära lahkunud.
Kui ka ühed lätlased meie lähedal oma telgi kokku panid ja jeehat tegid ,läksin nende auke kaema. 
Ning kohe sain ilmselgelt ettesöödetud augu käima. Kiiska tuli ketti. 
Natuke häiris 10 sammu minust kaks hunnikut ekskremente. Tõenäoliselt nendesamade lätlaste oravad. Olid küll lund peale kühveldanud aga ikkagi. Mind premeeriti lõpuks ka ühe ahvena ning suuuure särjega.


Enne olin  ühe ahvena veel ära karistanud. Kõige paremini näris marmõssi matõlliga. Rauda polnud üldse mõtet solgutada. Anti sai rauaga isegi ühe kiisa kalda poolt ja see innustas teda aegajalt sellega ka tulutult vehkima. Viljar kakkus roikkuga kiiskasid. Nii see päev õhtusse kandus. Ühtegi kirgastavat momenti ei olnud. Oli lihtsalt tore jälle jää peal olla.
Ilus värviline pilt hetkest, kus ma korraks kollase banaani ujuma lasin. 


Tagajärgedeta loomulikult.
Piirivalvurid lohisesid ka paar korda oma hõljukiga eemalt mööda aga kedagi ei tülitanud. Ilmselt olime siiski lubatud püügisektoris. Enne hämardumist kolisime kaldale ning naasesime staapi. Kus Viljar vaaritas jälle erakordselt toitva õhtusöögi. Ahjukana ilma riisita. 

Õhtul arutati taas maailma asju. Palju räägiti oravatest.

Mehis.
Taas Rainita kalal.