teisipäev, 23. veebruar 2016

Nurjumine 2016 viimane päev

Nurjumist nurjunuks ei saa nimetada, pigem nurjuski üritus selle kala koha pealt mida loodeti saada. Tindiga oli enam-vähem, kuigi isegi neid pidi kõvasti meelitama. See-eest oli täna unelmate hommik. Tamur läks juba 6.20 jääle ja meie und seega ei rikkunud. Ka tema sõber lahkus märkamatult ja vaikselt. Hommiku krooniks olid vaieldamatult Viljari munakeetjaga valmistatud munad. Kasutati uut kättesaadavat tehnoloogiat:


Tulemus - Superb!


Peale seda pidasime plaani ning otsustasime ukseesise jõega ka tutvust viimaks teha kui nii kaugele kodust kord juba tuldud sai. Teavitasime ka Tamurit sest vajasime teda oma plaani teostamisel. Õigemini küll tema puuri.


Lasime peaaegu hektari auklikuks.


Tulemuseks Tamuril üks pauk, minul üks konn käis küljes aga põik jäi augu serva taha kinni ning kui järgi andsin kukkus see ka ära.

Suur jõgi oli voolusängist lahti aga äärt sai augustada


Vool oli selline keskmiselt tugev aga suurte põikudega sai põhja mitte väga suure nurga all kätte.

Teed auto juurde kaunistas jää peal veel sõrad ja nahk. Looduse märk? Ma ei tea enam.



Hilisel pealelõunal tegime rahunemiseks tinditripi , mis oli selline nagu ta oli. Kõik said mingid kilod kirja. Tindipüügile ei olegi enam midagi lisada, seda teemat on siin juba piisavalt valgustatud. Huvitav oli täna see ,et meie dirigeerisime üritust, sest põdrad kala käima ei saanud ning nihkusid järjekindlalt meile lähemale.
Tamuri sõber , kes enamus aega reisist veetis tulemusteta jõe peal, sai täna lõpuks unnaga kaks kala. Aga nagu teada unnakalad ei loe samamoodi ja isegi rohkem, kui trollingukalad, aga otsustage ise. Ta ise oli loomulikult väga õnnelik nende üle. Me rõõmustame koos temaga. Haug 4+ ja koha 2+ kg.


Lõpetasime täna varem , ees ootavad saun, koristamine, pakkimine - start kodu poole homme 5.30 parklast.
Õhtusöögi kõrval, vestluse käigus, arutati kustmaalt hakkab ülekaal ning Tamuri sõber arvas, et 3 cm on see piir. 3cm jääd. Sellele on raske vastu vaielda. Samas on väga keeruline sellist vormi hoida ,sest Viljari koostatud menüü seda eriti ei soosinud. Maitsvate roogade eest otsustasime isegi premeerida teda mittemateriaalse verbaalse kiitusega. Mis on talle ka juba kätte toimetatud.

Loodame viperusteta koduteed ning järgmise Rainita kalapüügini.

Mehis











esmaspäev, 22. veebruar 2016

Nurjumine 2016 vol 4

Ärkamise protsess oli täna vastuvõetav, kriitika on asjaosalistele kohale jõudnud.
9.30 suundusime kõikseemees merele. Jätsime auto saartevahelisele parkimisplatsile ning suundusime uduse horisondi poole.


Kes-kuhu.


Matka ajal aeg-ajalt puurisime ja nautisime ilusat talveilma. Viljar poosetab:


Järgmise sihtmärgi poole kõmpides jälgisin silmanurgast Tamuri tegemisi ca 300m kaugusel. Tema oli alguses merel suuna võtnud meist ca 45 kraadi vasakule. Püsti ja põlvili ja siis kikivarvukil ja uuesti sama kava ning muud kujundid ka veel sinna vahele. Päris põnev oli vaadata seda esitust. Viljar arvas ,et Tamur kasutab oma madeinrussia "praktik" kajaloodi ning see nõuabki sellist lähenemist. Tema tegevus oli sedavõrd huvipakkuv, et otsustasime järsult kurssi muuta ning võtsime suuna Tamurile. Olime päris lähedal juba kui Tamur roomavast asendist käised üles kääritud püsti tõusis ning käes oli tal see:


Oli just kala augu ääre alt üles aidanud. Kala tuli põiguga. Tamur on see reis olnud peamiselt ainult raua kasutaja. Kui teistel on mõlliõngesid 5 - 7 erinevaid valmis seotud ja üks rauaritv. Siis Tamuril on vastupidi - põikude ja sikudega valmis rakendatud kalliste rullidega ritvasid on tal viis tükki ning üks mõlliõng on ka isegi kaasas. Aga see selleks, kala ise tore ja kaalus 2,8kg.
Abiks muide oli tal see eelpoolmainitud "praktik", mida Viljar rõõmsalt uurib.


Veidi lähemalt, üle õla:


Selle kalaga oli mere osa põhimõtteliselt ennast ammendanud tänaseks. Kuigi geps ütles ,et on parim võtupäev - meie midagi peale kiiskade ja ühe ahvenapunni ei saanud. Ja nagu tavaks saanud ,ootas meid ees tindipüük, kus täna osales ka Tamur oma ainukese õngega. Tamuri sõbra jätsime õhtuni merele.
Minul 93 kala kaaluga 3+kg. Teistel vist sarnane olukord. Täna tahtis kala jälle meelitamist, kala oli ise ilusam s.t. väike. Keegi dzentelmen oli täna saanud sealtsamast 40cm pikkuse tindi. Vaatasin vikipediast järele ,et kasvabki kuni 48 cm pikkuseks. Uskumatu.



Õhtul tõime Tamuri sõbra merelt ära. Polnud tal mingeid erilisi saavutusi ette näidata. Merel oli korra päikest näidanud ning sellel momendil sai paar(kaks!) ahvenat. Suurem oli 300gr. Ja moos.



Ennevanasti kuulus tint veel lõheliste hulka siis eriti uue informatsiooni järgi tekitati tintidele oma sugukond - tintlased. Ei ole enam lõhe vot.

Homme viimane päev siin, plaanid selleks veel tegemata sest ,ei oska midagi plaanida. Tuleb mis tuleb.

M.







pühapäev, 21. veebruar 2016

Nurjumine 2016 vol 3

Tänahommikul trampis Tamur sisse hüüdega podjom või midagi sarnast. Eri nurkadest kostus talle vastu protestinoote ja nurinat. Selle peale pani ta veel tuled toas põlema.
Vastastikuste solvangute saatel hakkasime ärkama. Kõhud putru täis ning jagunesime samamoodi nagu eile. Tamur oma sõbraga jõele, meie Viljariga merele. Proovisime Koppelo kanti pääseda aga igal teeotsal olid tõkkepuud ees. Tegime eilse kava merel lühendatult läbi ning viimases peatuskohas
läks räbu käima. Peamiselt küll kiisk -


 aga vahele lõi särge, rõksu ja ahvenat.


Kajakad sai igatahes toidetud.


Sealt suundusime tindile. See näris täna imelikult väikesel alal. Kus püüdjate hulgas olid ülekaalus häälekad idanaabrid.
Viljar loobus nende seltskonnast ja läks oma teed. Kaasa võttis ka söödakarbi.


Komposteerides jääd ja otsides seda midagi, milleks sai sellele reisile tuldud.

Mina pugesin teiste püüdjate hõlma alla tinti rebima. Kala käis all lainetena nagu tavaliselt. Ning lõpuks tuli isegi põhjast 4 medra pealt päris augu alla ära.  Üks reibas tint tegi nii:


Viljar tuli oma otsingult tühjalt tagasi ning ühines lõpus minuga mühatades samas ,et ma olen nagu hermansimm siin venelaste vahel.


Saagiks jäi minul! 80+ pead kogukaaluga 3,9kg. Tagasitulles käisime Pena juures vett toomas ning siis onni teiste tegemisi kuulama.
Tamur saigi täna õnnelikuks. Tõsi küll ühe korra ainult.


Tamuri sõbral seevastu jõel midagi ei juhtunud ning tema tuli lõpuks onni ette rõksu rebima. Oli vist midagi 70+ tk Tamuri kassidele püüdnud. Oh jah.
Eile kui eurovisiooni eelvooru üle neti vaatasime hakkas ühel hetkel jubedalt välja viskama. Kuna Tamur oli sauna ära kobinud siis arvasime ,et nagunii vahib tahvlist porri ning ehitasime netipurgile puuri ümber ,et levi ulatust kärpida. Igaks juhuks lisasime veel peegli ka.


Homne plaan koosneb minul kindlasti osaliselt jälle tindist. Teised söövad juba - seapraadi - ma ühinen ka nendega.

Homseni
Mehis






laupäev, 20. veebruar 2016

"Nurjumine 2016" teine päev

Hommikul 7 midagi helises nõudlikult telefon. Unesegasena hakkasin seda otsima ja etskae kui ilus algus päevale - Hannu helistab. Viskasin telefoni põrandale ja proovisin edasi magada. Aga uni oli rikutud. Varsti kohmerdas ka Tamur ringi ning magamisest ei tulnud enam midagi välja. Empaatiavõimetu Viljar hõivas mulle olulisel ajal kempsu ning kui ma enam kannatada ei suutnud viisin oma orava naabri huussi. Seal oli lugemist tunduvalt rohkem. Alustasin "musta naamio" koomiksist.

Hommikusöök keres, hargnesid meie teed - Tamur kablutas 10 märgi alla. Tamuri sõber vana lohe aegu hiljem saare taha. Ja meie Viljariga  - virgad, usinad ja hoolsad nagu me oleme suundusime viimastena merele.


Viljar, kes nimetas meie tripi juba reisile eelnevas meilisuhtluses "nurjumine 2016" vedas peagi näo naerule - ta sai terve kiisa. Eelnevalt pani veel õlle vahele ,et kes ennem kala saab. Õlu jäi talle.
Hakkasime puurides edasi liikuma. Mina tagusin edutult rauda ja Viljar kirbutas kiiskasid. Tunamullusest ahvenakohast saime sellise sortimendi:



Midagi nagu lõi kiisale vahele aga nii jube harva, et järgmises peatuspaigas otsustasime , et kui 20 kiisa  jooksul midagi ilusat sekka ei tule läheme tindile. Viljaril läks kiisk kohe ketti ning otsus oli 15 minuti pärast kinnitatud.

Oli kummaline käik merele - kui sellistest momentidest rõõmu pead tundma:


 Tindisektor õnneks töötas õhtupoolikul kui kohale jõudsime. Imelikul kombel oli emasisendid poidest kaugemal ning niisakalad kaldale lähemal. Kolm tunnikest kuni hämarani meelitasime neid. Mingit übervõttu ei olnud aga oma portsud kahe-kolme kilo vahel saime kätte.


Minu pettumuseks lõi Viljar mind üle ka seekord. Mitte suurelt aga siiski. Oma põhisaagi sai ta kohast kuhu meelitas teda lahkuma sättiv vene mammi, reklaamides püügikohta vigases soomes keeles sõnapaariga hyviä reikä , hyviä reikä.
Mulle assotseerus see alguses prostitutsiooniga.

Õhtul 7 paiku onni tagasi jõudes istusid kaks auravat paljast kuju sauna ees ja nautisid õlut. Toas särises ahjus tiivuline. Mõnus oli tulla ja sisuliselt kohe söögilauda istuda. Aitäh Tamurile kes tuli täna jõelt küll nupuna tagasi aga meil oli tunne naastes selline justkui oleks meid koju oodatud.
Tamuri sõber sai jõel rõksu käima , suuremad olid 0,5kilosed. Homme pidi jätkama sealt, kus täna pooleli jäi. Mõned on sellised vähenõudlikud.

Õhtu ei möödunud meie suure sõbra külaskäiguta. Ta istub praegu diivanil ning kõik noogutavad sõbralikult tema jutule kaasa. Joo-joo.

Aitab tänaseks küll.
Mehis






reede, 19. veebruar 2016

Nurjumine 2016 osa 1

Kamraadid panid reisi juba ammu paika. Peale esmaspäevast neljapäevani kestnud kõhuvalu otsustasin nendega ikkagi ühineda. Üle lahe tõi meid seekord Tallink.
Pildil Viljar , Tamur ja nende sõber. Ja millegipärast ka minu mõtlemiselund.


Reisipalavikku aitas üles lüüa veel Kivirähu soome reisi reisikiri. Lõunaosariikide mees on lootsiga sama tüüpi ehk samuti vigurmagaja. Kunagi teen veel näituse nendest jäädvustatud poosidest.


Teel kõigi võimaluste maale tehti minust esimest korda siin riigis pilti. Sõitsin rekka taga mõistliku pikkivahe ja sama kiirusega aga pildistas ikkagi ära millegipärast. Teele jäid loomulikult motonet ja r-kiosk ning minu meelest lugematu arv peatuseid mida järjest ülemeelikumad Tamur ja tema sõber vajasid. Kohver õlut läks neil peaaegu ära selle otsaga.

Sektorile lähenedes hakkas telefon järjest sagedamini helisema - Koskinen ootas oma tellitud kraami.
Otsustasime ,et teeme kiire visiidi. Tõsiselt kiire. Maabusime tema juurde ja keda ei olnud oli Hannu.
Seltskonna tuju tõusis momentaalselt taevasse. Jätsime tavaari talle ukse taha ning vurasime heatujuliselt onni parklasse. Teel nägime isegi ühte jänest.

Asjad kelkudele ning onni poole:


Seal tabas meid tõeline shokk. Hannu istus onnis ja soovis teretulemast. Ja istus ikka päris tükk aega veel. Mina sidusin eelmise reisiga katki muljutud õngesid ümber, Viljar kokkas ning ülejäänud samuti püüdsid näida hõivatutena.
Töötas ka naabrivalve - üks põder tuli koos koeraga vaatama mida me õhtuhämaruses seal toimetame.
Enne õhtusöögi valmimist kadus meie kohalik hea sõber vaikselt ära. Katsime laua ja lasime hea maitsta Viljari valmistatud teriakimarinaadis ribidel.


Mis olid tõeliselt maitsvad koos jasmiinriisiga. Loodan ,et mu vaevatud seedetrakt selle ikka omastab. Minul on õnged valmis seatud ja plaan homme merele luurele minna. Jõel paistab veel jääd olevat , mere seisu ei tea.

Head ööd Teilegi
Mehis


 







neljapäev, 4. veebruar 2016

Jaanuarist sai veebruar 29.1-1.2.2016

Bonder ässitas juba ammu ,et vaja minna. Mina saboteerisin viimase hetkeni, sest jaanuari alguses pidin loobuma apendiksist teise astme apenditsiidi tõttu ning perearst soovitas seetõttu tungivalt mittefüüsilist olemist. Selle aasta algusega on üks suurem lagunemine toimunud. Lisaks minu hädale murdis Jansa oma koiva ära, Ott toibub seljaoperatsioonist sanatooriumis ja tagatipuks hammustas Mariot soojamaareisil madu. Täielik santlaager. Aga nõusoleku andsin paar päeva enne reisi ning reede hommikul tulime kolmekesi vikinguga üle. Tegime tee peal väikese poetreti – Andres soetas uue kombe und kummikud. Mina seevastu kollaseid banaane peipsi tarvis(mis ei ole kindlasti kohe müüa).


 50 km jooksul sai kasutada ka tasuta omnibusi internetti.


Reisi plaan oli meil väga konkreetne – sadamas tinti kakkuda oksendamiseni kaks päeva.
Kohale jõudes otsustasime kohe kontrollida olukorda tindisektoris, enne kui onnis ennast lahti pakime. Hakkas juba hämarduma ning pealampidega varustatult ronisime kai pealt alla jääle.



 Peab ütlema ,et sektor tundus töökorras olevat ,sest paari tunniga saime umbes 7-8-9kg tinti. Näris ka rauda.


Positiivselt meelestatuna jätsime 18 paiku püügi pooleli ,et homme värsketena sealsamast jätkata. Siis kohustuslik Koskineni kiirvisiit ja sealt lõpuks jääkülma onni ennast sisse seadma. Õhtu lõpetas siga, saksa kartulisalat, pannitäis praetinti ning Irene tehtud tort millede juurde kuulus vestlus naaskelsabadest ning Andrese ämma paelussist. 


Tänu leebele jaanuarile saime ööbitud ning hommikuks oli onnis lõpuks ka komfortne temperatuur. 8-ne äratus , puder , Viljari munakeetjaga valmistatud munad ja muu hästi organiseeritud ja mõtestatud tegevus lubas meil 30 km kaugusele tindisektorisse jõuda juba 10 -ks. 


Laupäevale omaselt olid ka kohalikud oma pannitäisi nõudmas. Ainus kes sellelt tindipeolt puudus oli tint. Lõunaks oli meil tervelt 5 tinti. Arutasime olukorda ning otsustasime selle võtupausi ajal ära käia kodujõel ,et mitte ilma jääda sellest küllaltki tavapärasest nullitamisest.


 See pagana jõgi on alati olnud talvel väga kapriisne. Ning erandiks ei olnud seegi kord. Tegelikult oli eesmärgiks jõuda ette Tamurist ning 10 märgi alt ise kohad välja kakkuda. Ta üks aasta sai 16 tk vist sealt . Aga ainukeseks emotsiooniks oli minul saare kõrval pauk sikule. Teistel ei olnud vist sedagi rõõmu. 


Paar tundi jõe peal veedetud, kablutasime üle põllu tagasi auto juurde, kus oli esimene looduse märk
Leebe jaanuar tähendab lumeta sügismaastikku ning õnnetu lumivalge talvekasukaga kärp kellel oli hiir hambus tuli mööda teed meile vastu. Tõsiselt ere kontrast selle pruuni ja halliga ümberringi.
Sõitsime tagasi sadamasse ja kui hämarast sai päris pime aeg hakkas ka tint närima uuesti. Mitte nii hästi kui eile õhtul aga mõned kilod ikka saime kotti. Ja viisime need paadimootorite romulasse vahetuskaubaks selle tohatsu tüki vastu ,mis hooaja lõpus ära lagunes. 


See oli ka reisi tipphetk minu jaoks, sest väärtuslik ja haruldane detail võimaldab eesti komplekti jälle töökorda saada - värisege merikad.
Õhtul üllatasin kamraade seaprae ja saksa kartulisalatiga. Pildil läbu.


Uus hommik kulges sarnaselt eilsega ning 10 paiku olime taas kõrgete ootustega sadamas. Pühapäev ning ilus päikseline ja tuuletu hommik oli püügisektorisse toonud taas kõvasti kalastajaid. Meie nende hulgas. Ja taas puudus ürituselt tint. Lasin ka kaamera korraks jää alla, mille peale pooltühi kaamera aku täitsa ära kooles. Õhtul laetult näitas sellist pilti:


Rääkisin siis Andresele augu pähe ,et läheks merele. Sealjuures pidasin silmas sedasama vana, juba ennast korduvalt tõestanud kuldsektorit. Andres vedas meid paraku oma nägemuse järgi kuskile sildade vahele. Ja seal ilmutasid ennast järgmised looduse märgid. Kuna kaldast oli jää sulanud siis Andres proovis kindlale jääle läheneda roostiku kaudu. Milline katse lõppes läbikukkumisega ja Andrese uue kombe proovilepanekuga asendis tagumik jääaugus. Me Bonderiga kaldalt selgitasime talle looduse märkide tähendust, kuid Andrese tõlgendus oli see ,et teele veeretatud raskused ainult annavad indu ja entusiasmi, et edasi minna. Järgmiseks proovis ta piki kallast minnes leida veeriba ületamiseks sobiv koht. Ning pikali ta hirmsa pauguga libedal kaldu kaldajääl käis - see looduse märk vigastas tal püügikäe rannet. Kuid ka see ei kärpinud tema sihikindlust. Nii pidime lõpuks tunnikese kannatama kaladeta sektoris. Lõpuks suutsin Andrest veenda ning kolisime ümber kõigi võimaluste maale. Esimest kala ei pidanud kaua ootama ning selleks oli ahven. Edasi läksid meil kolm kõrvuti auku tööle nii, et Andresel tuli tinti, minul ahvenat ning Bonder sai oma augus käima kiisa. Valisime püügiobjektiks üksmeelselt tindi ning teised liigid läksid tagasi. Püügi käigus teised liigid ka taandusid ning segasid vähem. Paari tunniga saime kamba peale ca 120 tinti. Kohe kahju oli keset võttu ära minna aga Andres ja Andrus arvasid ,et õhtul pimedas närib tint sadamas ka. Olin natuke vastu, sest hommikusel sadamaskäigul ajasime juttu ühe talvise võrgumehega ,kes ütles ,et tindiparv teeb meres parasjagu oma järjekordset suuremat kääru ning jõuab tagasi paari päeva pärast. Et, alles kevade poole jääb püsivalt kohale. Ja tal oligi õigus. Bonder mõned kalad sai meie Andresega nullitasime. Sellega oli ametlik tindipüük selleks korraks läbi.

Hetkel, kus ma seda kirjatükki trükkimas olen, kirjeldan natuke valitsevat olustikku - saun köeb, Andres ja Andrus leotavad onni ees paadisillal marmõsse, mina valmistan ette õhtusöögiüllatust milleks on seapraad ja saksa kartulisalat. 

Update. Paadisillal kala ei näri ja järgmise käiguna pannakse sisse lutsule põhjaõnged mida meil kuuris on ca 100 tk. Loomulikult 100-t sisse ei panda ,sest homme hommikul vara on ärasõit.


Update - kell 21.38 saadi terve rõks. Põhjaõnged jäävad panemata.




Update - rõks närib täiega. Bonder ja Andres lammutasid seal kuni saunani. Muidugi jäi üles küsimus  - miks ometi? 

Kesistest tulemustest hoolimata oli tore reis. Sai üle pika aja taliõngega vehkida. Midagi sarnast peaks see talv veel kordama. Korduvalt.



Terv
Mehis  

Rain bookis onni ära. Just nendeks kuupäevadeks kui mina tahtsin. rsk. 





Hooaja lõpp looduse sunnil

Aastaalguse pikk ilmaprognoos lubas soojalainet ning seepärast me paadi väljavõtmisega ei kiirustanud. Kuni 3 jaanuaril helistati sadamast -kuulge teie paat külmub jäässe kinni. Tohohh, läksime vaatama ja oht kui selline oli tõesti olemas.



Keegi oli veel samal päeval paadi välja tõmmanud, jäljed olid näha - kasutasime siis sama nippi. Vedasime köie otsas paadi piki kaiäärt mööda jääd muulini ja sealt sai juba auto ja treileriga ligi.


Oleks tahtnud veel merele minna aga mis sa ikka teed - looduse vastu ei saa(veel).


Ilm on see hooaeg olnud enamjaolt täpselt vastupidine ootustele ja ilmateatele. Peab natuke kannatama nüüd ja katkised asjad korda tegema.

Head uut aastat Rainile ja teistele kaaskannatajatele.

Mehis