esmaspäev, 28. detsember 2015

Mitte kõige paremad päevad

 See ,et ilmaolud keerulised on kannatab ära. Aga ,et seda keerulist ilma isegi pool päeva ette enam ennustada ei suudeta on küll tusaseks tegev.  2 nädalat tagasi käisin merel teades ,et tuul on ~6m/s , puhanguti  max 9m/s. Kui sektorisse jõudsin pidin panema ennast ühe suure kivi taha poolvarju lainete eest. Ning helistasin lootsile - tal ligipääs tasulistele ilmasaitidele. See raius telefonis ,et on jah 6 kuni 9 metra tuul. Mina vastu ,et tundub nagu puhuks ikka kõvemini. Selle peale läks ta ennustuse pealt reaalaajainfosse ning hoplaa. Seal näitas ,hetketuuleks minu asukohas 16m/s. No ma ei ole ikka nii enesetapja ,et sellise tuulega merele ronida. Asusin kohe koduteele ning vastutuult ja risti päris võimsat lainet üles-alla vurrides läbisin 90% teekonnast(ca 9km) 2 tunniga!


Viimase kilomeetriga oli nii ,et olin just jõudnud natuke vaiksemasse vette poolsaare külje alla. Ning keerates nina sadama poole tuli merelt korralik kõrge laine millele järgnes kohe samasugune. Lainete vahe oli väike ning laineharjal tõstis isegi vindi veest välja. Pöörded läksid üles takistuse puudumisel ning kui paadipära jälle vette prantsatas tõstis veetakistus mootori lihtsalt paadi tagant ära. Rumplist kinni hoides suutsin töötavat mootorit säästa õnneks uppumisest. Suretuskahvli nöör oli muidugi kinnitatud mootori enda külge ning nii see modra tantsis seal paadi taga vees kuni lõpuks vett ilmselt neelas ja välja suri. Venitasin mootori paati ning alles siis tundsin ,et sõrmed olid muljuda saanud. Aga oodata polnud aega sest tuul lükkas mind sadamast kaugemale. Asusin aerudele ning tegin Jaansonit. Kilomeetri läbimiseks 10m/s vastutuulega kulus mul üle poole tunni. Halleluuja. Viskasin modra kohe sadamas autosse ning koju. Mootor pukile, küünlad maha ning vesi silindritest välja. Vedas omajagu ,et kepse kõveraks ei löönud. Niiskuseeemaldajaga pihustasin kaablid ja poolid jm üle. Ning käivitus kolmandast tõmbest.



Kivi kukkus südamelt. Arvasime hiljem ,et see üles alla sõit ja gaasiga mängimine loksutasid käpad lahti aga. Lõpp hea kõik hea. Kala ma muidugi ei saanud ning ka vesi oli jätkuvalt sogane.

Nüüd tänasest käigust.
Läksime lootsiga täna siis uuesti proovima. Anti tuli otse töölt - ajas mu 10-st üles(mul olid eile veel pikkujoulut). Ja ise kiidab ,et töölt tulles meri paistis eemalt täitsa peegel ja auto termomeeter näitas -8 kraadi. Minul võttis see omakorda tuurid maha, sest peegel ei ole teps mitte hea. Ajasin endale selga siis  aluspeasu ja vahepesu ja siis pealispesu, kola bussi ning sadamasse. Integreerisin bussi ka termomeetri.


Paadis muidugi olid kõik asjad omavahel selle pagana tahke veega seotud. Raiusime olulise paadipõhjast lahti ning kolkisime enam vähem puhtaks parda taga.



 Tankides leidsin istme alt veel kotitäie lante mis olid mingi köiejupi külge konksudega jäänud. Viskasin selle siis Antile ,et ta lahti arutaks selle , kuid oh ebaõnne, kaks tuliuut hanseni lanti irdusid heitel ning pudenesid vette. Krt. Nii lollisti ei ole tükk aega landikadu tekitanud. Tegelikult oli see ilmselt looduse märk. Kahv on täna jahutusega


Kui paadis lõpuks kujunes mingi ordnung andsime otsad ning suundusime nadinunnadi sektorisse 11. Õnneks meri muidugi peegel ei olnud vaid isegi väike jänes oli kirdetuulega peal. Ilmateade oli jälle puusse pannud. Tuule vaibumise asemel hakkas seda juurde kruttima. Vaikselt aga kindlalt. Ometi oli tuule poolest püütav, vaid lained käisid kohati närvidele. Püügimaal oli vesi sogasevõitu(nähtavus alla meetri), hoolimata sellest tegime kohustusliku programmi vapralt läbi.


Päev veel lühike ning saabus aeg asuda tagasiteele. Ja 3km sõidetud juhtus see jälle. Nimelt pära tõsteti lihtsalt paadi tagant ära. Tore. Seekord olin pannud julgestusnööri ja ka suretusnupp töötas täna õieti. Kuid kuna intsident juhtus hoo pealt sai mootori kapott kannatada. Kuhu vastu täpselt ta käis ei saanudki aru aga augu lõi sisse. Mootor ilmselt vett töötamise ajal ei neelanud aga juhtmemäng ja muu oli märg. Asusin siis kitkuma. Küünlavõtit paadis ei ole - seetõttu kitkusin niikaua kuni esimese lubava törtsu tegi. Aga seda törtsu pidi ikka kaua ootama. Arvan ,et mitusada tõmmet sai kindlasti tehtud pausidega. Vahepeal hakkas hämarduma ning otsustasime, et igaks juhuks tuleb asuda aerudele - äkki ei saagi modrat käima. Tagatipuks helistas veel sadamavaht ning küsis kas meil on kõik korras. Ütlesin talle siis ,et mootoririke ning ,kui korda ei saa siis aerutame lähimasse sõbralikku sadamasse mis asus meist 4 km kaugusel . Õnneks oli tuul seekord meie poolt. Anti sõudis mina proovisin samal ajal mootorit käima saada. Kuni lõpuks oli olukord kus iga tõmbega lubas aga ei käivitunud. Olukord meenutas mulle lapsepõlves nõukogude liidu päritolu analooge mitteomavat ühesilindrilist päramootorit saljut mida pidi sarnaselt  nii kaua kiskuma kuni lõpuks käivitus. Aga teinekord võis see aega võtta tunde. Nii ka täna ainult ,et mootor on made in japan.
Anti oli meid lähima sadama poole kilomeetri võrra lähemale viinud kui lõpuks mootor käivitus ja jäi käima ainult ,et gaasi andes puudus jõud ja pöörded. Arvasime siis ,et ilmselt üks silinder ei tööta kuigi mootor käis ühtlaselt. Käiku sisse pannes õnneks välja ei surnud ning keerasime otsa ikkagi kodusadama poole. Ja jälle sadamavaht helistab. Ja räägib ,et reglement ütleb ,et me oleme merehädas ning ta on kohustatud käivitama päästeoperatsiooni. Sain ta maha rahustatud ,et pool mootorit töötab ja tunni pärast oleme kohal. Lubas siis sadamas lisavalgusti sisse panna ning jäi meid ootama. Gps näitas kiiruseseks meil 7,5km/t ning 50 minutit hiljem tervitas meid juba sadamakail. Kõik olid rahul. Kui minu parem kitkumisekäsi välja arvata.
Tassisime mootori + kola bussi tagasi , Ritva kokku pannes lasin looga maha ,et ritva poolitada. Aga ilmselt pimedas tuul tõmbas sellise hulga liini maha ,et teel autosse see liiniaas läks ümber jala. Panin ridva ilusti tahaistmele ning lõin taganedes ukse kinni. Ja selle taganemisega tõmbasin ridvaotsa uksevahele ning tulemuseks lühem ritv.


Veel üks looduse märk. Kusjuures seda häbiväärset juhtumit ei osanud mitte kuidagi ära hoida.

Kodus panin mootori puki peale ja võtsin küünlad maha. Mõlemad küünlad ilusad, säde mega. Hakkasin siis uurima ja leidsin ,et karburaatori küljes olevasse hoobade süsteemi oli tekkinud katkestus kohast kus hooratta alune süütemängu taldrik gaasi reguleeris. Ehk tõenäoliselt hetkel kui mootor ära kukkus siis gaasirumplit ülitugevalt keerates juhtus sellega midagi. Vot nii.



Mootor tegelikult korras aga gaas ei tööta. Tundub nagu oleks mingi vedru puudu või midagi.

Looduse märgid annavad väga tugevaid signaale kalastushooaja lõpetamiseks. Kui hoovastiku vidinat korda ei saa ning tuleb tellida kuskilt kaugemalt siis võib olla hooajal tõesti kriips peal. Aga ärme tõtta esialgu sündmustest ette. Päev korraga.

See ebaõnnejada paneb spekuleerima ,et Kasari lutsuvarusid kahjustav Rain vist torgib nõeltega paadimaketti kus nukud sees on. Voodoo noh.

Homme valges vaatan täpsemalt mis puruks on ja mida teha annab.



pühapäev, 13. detsember 2015

Vesi ikka sogane

Sadamas oli vesi jätkuvalt läbipaistmatu ning see andis juba tugeva indikatsiooni eesootavaks. Kalevil hoidis miski siiski tuju üleval


Selle pagana tormi üleskeerutatud hõljum katab kogu püügimaa. Käisime Kaleviga täna isegi erakordselt kaugel uutel jahimaadel. Kuid seis oli igal pool sarnaselt si**. Ei ole välistatud ,et selles sogas kala võib olla , kuid näiteks mina ei ole kunagi lotoga midagi suurt võitnud nii, et püügi peale me väga aega täna ei kulutanud. Võrreldes eilsega on progress positiivses suunas olemas aga läheb vist veel kõvasti aega. Ilm oli taas selline lutsukas. Tuult rohkem kui lubatud ning peaaegu kogu selle aja ka sadas taevast lumetaolist ollust. Hiidlased ütlevad selle kohta vist mädi.


Nelja tunniga sai selgeks ,et tuleb veel kannatada kuni emake loodus oma ande jälle siinkandis jagab.

Natuke rahulolematu
Mehis

laupäev, 12. detsember 2015

Eilne ja tänane käik

Kõigepealt eile. See pikk lutsuilm lõppes korraks ning kasutasin momendi ära ,et minna merele. Siis kui veel tugevam tuul oli saadeti sadamast sõnum -  tulge paati ümber siduma. Läksin sadamasse, naiivne nagu ma olen - paraku paadini ei pääsenud, sest kaid olid juba vee all. Isegi kummik ei aidanud. Probleem oleks olnud, kui tõusulaine oleks paadi kai peale või servale tõstnud. Õnneks nii ei läinud.


Ega merel midagi peale piima ei olnud. Kaldale lähemale kui ~ 200m ei saanud minna, sest laine ,mis  murdus oleks paadi ümber keeranud. Kuna ma tean ,et Rain on sellise ilma peale sillas siis tegin jälle väikse vilmi ka.


Suuremad lained olid üle 3 medra. Aga merel see nii tunda ei olnud kui kalda lähedal.
See oli mul esimene kord merel, kus ma ritva heiteks isegi mitte kätte ei võtnud. Minna oli lihtsam kui tagasi tulla. Aga hing on rahul -peaasi ,et käidud.

See oli eile. Täna lootsin, et laine on maha läinud. Ning vargsi ka ,et lemmikohad on püütavad.
Kahjuks oli eilse piima sisse täna veel natuke kohvi lisatud. Ning mingit sodi veel.


Vee läbipaistvus oli selline


kogu 20 km-sel rannikulõigul mille ma läbi vurrisin täna. Imelikult kombel oli tormivarjus olnud kallas kõige sogasema veega.

Peaaegu kashelot:


Vesi oli loomulikult parem kui eile. Aga kas ta homseks korda saab ei tea. Kardan ,et mitte. Kuid kuna tuul lubab minna siis tuleb minna.

Homme koos Kaleviga?
Mehis