esmaspäev, 28. detsember 2015

Mitte kõige paremad päevad

 See ,et ilmaolud keerulised on kannatab ära. Aga ,et seda keerulist ilma isegi pool päeva ette enam ennustada ei suudeta on küll tusaseks tegev.  2 nädalat tagasi käisin merel teades ,et tuul on ~6m/s , puhanguti  max 9m/s. Kui sektorisse jõudsin pidin panema ennast ühe suure kivi taha poolvarju lainete eest. Ning helistasin lootsile - tal ligipääs tasulistele ilmasaitidele. See raius telefonis ,et on jah 6 kuni 9 metra tuul. Mina vastu ,et tundub nagu puhuks ikka kõvemini. Selle peale läks ta ennustuse pealt reaalaajainfosse ning hoplaa. Seal näitas ,hetketuuleks minu asukohas 16m/s. No ma ei ole ikka nii enesetapja ,et sellise tuulega merele ronida. Asusin kohe koduteele ning vastutuult ja risti päris võimsat lainet üles-alla vurrides läbisin 90% teekonnast(ca 9km) 2 tunniga!


Viimase kilomeetriga oli nii ,et olin just jõudnud natuke vaiksemasse vette poolsaare külje alla. Ning keerates nina sadama poole tuli merelt korralik kõrge laine millele järgnes kohe samasugune. Lainete vahe oli väike ning laineharjal tõstis isegi vindi veest välja. Pöörded läksid üles takistuse puudumisel ning kui paadipära jälle vette prantsatas tõstis veetakistus mootori lihtsalt paadi tagant ära. Rumplist kinni hoides suutsin töötavat mootorit säästa õnneks uppumisest. Suretuskahvli nöör oli muidugi kinnitatud mootori enda külge ning nii see modra tantsis seal paadi taga vees kuni lõpuks vett ilmselt neelas ja välja suri. Venitasin mootori paati ning alles siis tundsin ,et sõrmed olid muljuda saanud. Aga oodata polnud aega sest tuul lükkas mind sadamast kaugemale. Asusin aerudele ning tegin Jaansonit. Kilomeetri läbimiseks 10m/s vastutuulega kulus mul üle poole tunni. Halleluuja. Viskasin modra kohe sadamas autosse ning koju. Mootor pukile, küünlad maha ning vesi silindritest välja. Vedas omajagu ,et kepse kõveraks ei löönud. Niiskuseeemaldajaga pihustasin kaablid ja poolid jm üle. Ning käivitus kolmandast tõmbest.



Kivi kukkus südamelt. Arvasime hiljem ,et see üles alla sõit ja gaasiga mängimine loksutasid käpad lahti aga. Lõpp hea kõik hea. Kala ma muidugi ei saanud ning ka vesi oli jätkuvalt sogane.

Nüüd tänasest käigust.
Läksime lootsiga täna siis uuesti proovima. Anti tuli otse töölt - ajas mu 10-st üles(mul olid eile veel pikkujoulut). Ja ise kiidab ,et töölt tulles meri paistis eemalt täitsa peegel ja auto termomeeter näitas -8 kraadi. Minul võttis see omakorda tuurid maha, sest peegel ei ole teps mitte hea. Ajasin endale selga siis  aluspeasu ja vahepesu ja siis pealispesu, kola bussi ning sadamasse. Integreerisin bussi ka termomeetri.


Paadis muidugi olid kõik asjad omavahel selle pagana tahke veega seotud. Raiusime olulise paadipõhjast lahti ning kolkisime enam vähem puhtaks parda taga.



 Tankides leidsin istme alt veel kotitäie lante mis olid mingi köiejupi külge konksudega jäänud. Viskasin selle siis Antile ,et ta lahti arutaks selle , kuid oh ebaõnne, kaks tuliuut hanseni lanti irdusid heitel ning pudenesid vette. Krt. Nii lollisti ei ole tükk aega landikadu tekitanud. Tegelikult oli see ilmselt looduse märk. Kahv on täna jahutusega


Kui paadis lõpuks kujunes mingi ordnung andsime otsad ning suundusime nadinunnadi sektorisse 11. Õnneks meri muidugi peegel ei olnud vaid isegi väike jänes oli kirdetuulega peal. Ilmateade oli jälle puusse pannud. Tuule vaibumise asemel hakkas seda juurde kruttima. Vaikselt aga kindlalt. Ometi oli tuule poolest püütav, vaid lained käisid kohati närvidele. Püügimaal oli vesi sogasevõitu(nähtavus alla meetri), hoolimata sellest tegime kohustusliku programmi vapralt läbi.


Päev veel lühike ning saabus aeg asuda tagasiteele. Ja 3km sõidetud juhtus see jälle. Nimelt pära tõsteti lihtsalt paadi tagant ära. Tore. Seekord olin pannud julgestusnööri ja ka suretusnupp töötas täna õieti. Kuid kuna intsident juhtus hoo pealt sai mootori kapott kannatada. Kuhu vastu täpselt ta käis ei saanudki aru aga augu lõi sisse. Mootor ilmselt vett töötamise ajal ei neelanud aga juhtmemäng ja muu oli märg. Asusin siis kitkuma. Küünlavõtit paadis ei ole - seetõttu kitkusin niikaua kuni esimese lubava törtsu tegi. Aga seda törtsu pidi ikka kaua ootama. Arvan ,et mitusada tõmmet sai kindlasti tehtud pausidega. Vahepeal hakkas hämarduma ning otsustasime, et igaks juhuks tuleb asuda aerudele - äkki ei saagi modrat käima. Tagatipuks helistas veel sadamavaht ning küsis kas meil on kõik korras. Ütlesin talle siis ,et mootoririke ning ,kui korda ei saa siis aerutame lähimasse sõbralikku sadamasse mis asus meist 4 km kaugusel . Õnneks oli tuul seekord meie poolt. Anti sõudis mina proovisin samal ajal mootorit käima saada. Kuni lõpuks oli olukord kus iga tõmbega lubas aga ei käivitunud. Olukord meenutas mulle lapsepõlves nõukogude liidu päritolu analooge mitteomavat ühesilindrilist päramootorit saljut mida pidi sarnaselt  nii kaua kiskuma kuni lõpuks käivitus. Aga teinekord võis see aega võtta tunde. Nii ka täna ainult ,et mootor on made in japan.
Anti oli meid lähima sadama poole kilomeetri võrra lähemale viinud kui lõpuks mootor käivitus ja jäi käima ainult ,et gaasi andes puudus jõud ja pöörded. Arvasime siis ,et ilmselt üks silinder ei tööta kuigi mootor käis ühtlaselt. Käiku sisse pannes õnneks välja ei surnud ning keerasime otsa ikkagi kodusadama poole. Ja jälle sadamavaht helistab. Ja räägib ,et reglement ütleb ,et me oleme merehädas ning ta on kohustatud käivitama päästeoperatsiooni. Sain ta maha rahustatud ,et pool mootorit töötab ja tunni pärast oleme kohal. Lubas siis sadamas lisavalgusti sisse panna ning jäi meid ootama. Gps näitas kiiruseseks meil 7,5km/t ning 50 minutit hiljem tervitas meid juba sadamakail. Kõik olid rahul. Kui minu parem kitkumisekäsi välja arvata.
Tassisime mootori + kola bussi tagasi , Ritva kokku pannes lasin looga maha ,et ritva poolitada. Aga ilmselt pimedas tuul tõmbas sellise hulga liini maha ,et teel autosse see liiniaas läks ümber jala. Panin ridva ilusti tahaistmele ning lõin taganedes ukse kinni. Ja selle taganemisega tõmbasin ridvaotsa uksevahele ning tulemuseks lühem ritv.


Veel üks looduse märk. Kusjuures seda häbiväärset juhtumit ei osanud mitte kuidagi ära hoida.

Kodus panin mootori puki peale ja võtsin küünlad maha. Mõlemad küünlad ilusad, säde mega. Hakkasin siis uurima ja leidsin ,et karburaatori küljes olevasse hoobade süsteemi oli tekkinud katkestus kohast kus hooratta alune süütemängu taldrik gaasi reguleeris. Ehk tõenäoliselt hetkel kui mootor ära kukkus siis gaasirumplit ülitugevalt keerates juhtus sellega midagi. Vot nii.



Mootor tegelikult korras aga gaas ei tööta. Tundub nagu oleks mingi vedru puudu või midagi.

Looduse märgid annavad väga tugevaid signaale kalastushooaja lõpetamiseks. Kui hoovastiku vidinat korda ei saa ning tuleb tellida kuskilt kaugemalt siis võib olla hooajal tõesti kriips peal. Aga ärme tõtta esialgu sündmustest ette. Päev korraga.

See ebaõnnejada paneb spekuleerima ,et Kasari lutsuvarusid kahjustav Rain vist torgib nõeltega paadimaketti kus nukud sees on. Voodoo noh.

Homme valges vaatan täpsemalt mis puruks on ja mida teha annab.



pühapäev, 13. detsember 2015

Vesi ikka sogane

Sadamas oli vesi jätkuvalt läbipaistmatu ning see andis juba tugeva indikatsiooni eesootavaks. Kalevil hoidis miski siiski tuju üleval


Selle pagana tormi üleskeerutatud hõljum katab kogu püügimaa. Käisime Kaleviga täna isegi erakordselt kaugel uutel jahimaadel. Kuid seis oli igal pool sarnaselt si**. Ei ole välistatud ,et selles sogas kala võib olla , kuid näiteks mina ei ole kunagi lotoga midagi suurt võitnud nii, et püügi peale me väga aega täna ei kulutanud. Võrreldes eilsega on progress positiivses suunas olemas aga läheb vist veel kõvasti aega. Ilm oli taas selline lutsukas. Tuult rohkem kui lubatud ning peaaegu kogu selle aja ka sadas taevast lumetaolist ollust. Hiidlased ütlevad selle kohta vist mädi.


Nelja tunniga sai selgeks ,et tuleb veel kannatada kuni emake loodus oma ande jälle siinkandis jagab.

Natuke rahulolematu
Mehis

laupäev, 12. detsember 2015

Eilne ja tänane käik

Kõigepealt eile. See pikk lutsuilm lõppes korraks ning kasutasin momendi ära ,et minna merele. Siis kui veel tugevam tuul oli saadeti sadamast sõnum -  tulge paati ümber siduma. Läksin sadamasse, naiivne nagu ma olen - paraku paadini ei pääsenud, sest kaid olid juba vee all. Isegi kummik ei aidanud. Probleem oleks olnud, kui tõusulaine oleks paadi kai peale või servale tõstnud. Õnneks nii ei läinud.


Ega merel midagi peale piima ei olnud. Kaldale lähemale kui ~ 200m ei saanud minna, sest laine ,mis  murdus oleks paadi ümber keeranud. Kuna ma tean ,et Rain on sellise ilma peale sillas siis tegin jälle väikse vilmi ka.


Suuremad lained olid üle 3 medra. Aga merel see nii tunda ei olnud kui kalda lähedal.
See oli mul esimene kord merel, kus ma ritva heiteks isegi mitte kätte ei võtnud. Minna oli lihtsam kui tagasi tulla. Aga hing on rahul -peaasi ,et käidud.

See oli eile. Täna lootsin, et laine on maha läinud. Ning vargsi ka ,et lemmikohad on püütavad.
Kahjuks oli eilse piima sisse täna veel natuke kohvi lisatud. Ning mingit sodi veel.


Vee läbipaistvus oli selline


kogu 20 km-sel rannikulõigul mille ma läbi vurrisin täna. Imelikult kombel oli tormivarjus olnud kallas kõige sogasema veega.

Peaaegu kashelot:


Vesi oli loomulikult parem kui eile. Aga kas ta homseks korda saab ei tea. Kardan ,et mitte. Kuid kuna tuul lubab minna siis tuleb minna.

Homme koos Kaleviga?
Mehis





esmaspäev, 23. november 2015

Neli

Käisin kolmapäeval ka merel. Ootused olid vähe kõrgemal kuna külastasin kahe kala sektorit. Kaldal üks võitleja sai kala - paadist paistis et oli selline 40-43cm - koksas ära, viis kuskile ära ja tuli uuesti püüdma. Nomaeitea. Ennem olin ainult kuulnud sellistest. Endal käis ka konn küljes. Sealjuures käsitööga. Teine kala siis sellisega. Tuleb välja ,et on võimalik saada ka nende lantidega kala ,kui vaeva näha.



*

Ühe "kala" sain veel, enne kui ritv töölepingu üles ütles. Ritv oli 6 päeva vana minu käes, ning kolm korda merel käinud. Poes edastati kaastundeavaldused ning anti kinkekaart ridvamaksumuse summas.


Tusaseks tegi see ,et merel jäi püügipäev magusast kohast katki.


Aga tänasest. Hommikul oli väike miinus. Kalanui oli võtnud agressiivse vormi.


Kuna uus taktika näeb ette "hiilimist" sektoritesse siis asendasime tullid uute vastu.


 Anti pingutas selle toimingu käigus vähe üle -10€ jälle.


10-st saime liikuma ning aegu hiljem maabusime perspektiivses sektoris. Hiilimise juurde käib käib aerutamine/sõudmine/triivimine. Pildil kapten Trumm:


Selle pildi järgi saavad kõik aru, mis sektoris me oleme:


Peale 2 tunnist kontakdideta triivi tekkis lõpuks väike nurin. Mis, kus, millal , misjaoks, misõigusega jne. Kuni minu strateegiliselt õige kava tõi resultaadi:


51,5 cm ja üllatavad 1,5 kilo selle pikkuse juures.
Aelesin rahulolevalt ning väljakutsuvalt veel mõndaaega tagapingil samas ahmides natuke närvilisema Anti kirsitubaka järelpõletusprodukte endasse. Vaadates võitjapilguga üle vasaku parda - näen ,et Anti ridvapits tõmbleb raevukalt. Mida? - küsin kas kala vä - Anti vastu - on vist jah aga konn. Sünge vend, inimesed käivad aastaid ja kümneid aastaid saamata ühtegi kontakti kalast rääkimata  aga see vend teisel korral merel - noh midagi on vist jah. Meeldetuletuseks veel ~10 päeva tagasi elu esimesel merikapüügil sai Anti võtu mida ta paraku ära ei realiseerinud! Panen sellepeale siia ühe hiljem õhtul tehtud kaadri. Optika ei valeta - selline on Anti tegelikult:


Selline konn siis:


ja pilt ka, andku andeks meile esimese kala puhul see kõiksevägevam:

Päev oli sellega erakordselt korras. Kõik tänu minu teravale meelele ning varasematele tähelepanekutele. Anti konn läks läks loomulikult tagasi merre peale seda võigast ja robustset piinamist. Mis teha - esimene on esimene.

Piitsutasime eufoorias veel mõned huvitavad kohad läbi aga peale lumesaju ja ilusate loodusvaadete nagu ühes teises blogis me midagi kirja ei saanud.  Tekkis isegi diskussioon ,et ,kes on kõiges halvas süüdi. Täna jäi süüdi Rain.


Hingemattev osalemine selles kõiksuses:





Tagasitee oli pikk , tagumikku põrutav ja tore:



See hele plekk on seal muide kuu mitte päike.

Sadamas palusin turvamehe tunnistajaks:


Kinkisin oma kala Antile, Läänemere kala pidi pidi olema raskemetallidega saastunud ja seda ei tohi sagedasti süüa. Samas, kuidas sa ütled ära sellisele kutsikapilgule:


Kalev! Sinu vastus on milline- jalgpall vä?


Andrus läks täna soomestaapi ,kus Sepaonu juba ees ootab. Kui seal kihvt on siis tuleb plaanid ümber mängida. Aga ootame esimesed tulemused ära. Kurat äkki tulebki minna.

Ps.Süümekad on muidugi ka. Saatsin naise linna ,segab teine minu tehtavat vannitoaremonti. Täna oli remondi koha pealt ikka ülilühike päev. Aga antaks vaid selliseid päevi veel.



esmaspäev, 16. november 2015

Lõunatuuled on head

Aga kõigepealt eilsest. Läksin Kalevile seltsi, kuigi mingit tunnet ei olnud. Püüdsin teda ära rääkida , et läheme ida poole. Tema vastu ,et mul jalka - ei jõua tagasi. Laulusalmis on jalka parem kui seks -aga kalapüügist parem? Nii jäigi ainukeseks saagiks adru ja kivi sümbioos. Rabas üle paadi serva rippuvat lanti. ~1,5 kilo ümber kaalus.


Saime nulliringi kirja. Sektorites 2 ja 3 oli vesi kohati täitsa punane. Mingi sete vist üleskeeratud?
Tagasi sadamas avastasin ,et peale hommikust tankimist oli tankimise valmisolek säilinud. Jube lihtne elu.

Rain sai Kasaril poolilusa lutsuga käe valgeks. Ka see nõuab revanshi.

Aga tänasest

Nagu postituse pealkirigi ütleb - Lõunatuul on parim. Ma armastan lõunakaartetuuli. Aga nii ta on. Olen taas meelt muutnud.
Vaagides ja arutledes ja kaheldes ja veel kord järele mõeldes võtsin vastu otsuse minna täna hoopis ida poole. Peatuse tegin sektoris 1 ja seal endistviisi tühi. Kutseline tuli oma 100 medrast võrku hommikul nõudma - kogu liini peale 1 lest. No ei ole siinkandis kala.
Tegelikult tegin ida otsuse juba eile. Sõit oli pikem , merd kattis udu. Nähtavus selline 150+/- m.
Sõitsin gepsu järgi.

 

Kohale jõudes olid esimesed udust avanevad vaated paljulubavad.





Tunne oli selline Sannikovi maa leidmise tunne. Uuuu ,nii tore. Etterutates võib öelda ,et püügi alustas ja lõpetas konn.


Algusekonn oli võrguga tutvust teinud. Soovitan talle peale neid üleelamisi olla ettevaatlikum ning kõrget iga soovin ka loomulikult.  Aga nüüd Kalev - sina ära edasi loe. Kui siis reedel alles. Tervisele on parem ma arvan. Jääd muidu veel mingi masina või mehhanismi vahele. On seda siis vaja.

Jätkame. Nõrk tuul oli abiks avastamaks uut püügimaad. Natuke lükkas kaldast ära aga tihti korrigeerima ei pidanud. Tutvumistriivi teen tavaliselt piiri peal ,et näha profiili ja langust ja muid selliseid tegureid. Vesi oli parajalt hägune. Aga hõljumit õnneks väga palju polnud. Peale esimest konna olin triiviga jõudnud esimese võitlejani kaldal. Meie vahel võis olla midagi 100+m, kui nägin ,et ta kala sai. Nagu hiljem selgus - 60cm kala. Mina tegin oma kujundeid vee peal edasi, vahetasin lante, asukohta ja muud sellist.  Olin kalastajast mööda triivinud ning jõudmas kivise madaliku juurde. Libistasin vaikselt ankru vette ning ronisin ise paadi ninasse ,et laineloks vastu parrast oleks väiksem. Asusin loopima. Vastu kellaosuti liikumise suunda sektoreid läbi. Ning sektorist kell 13 laksas ära. Viskas küünlaid ja puha. Nii äge rsk. Võtust oli juba tunda ,et mõõdukala ning peale enda näitamist vee peal ei olnud enam kahtlust ka. Nüüd jäi üle ainult võtt ära realiseerida. Igaks juhuks keerasin sidurit veel tiba maha ,et kalale veel vähem shansse jääks. Ning peale mõningast madistamist oli kala kahvas ning paadis. Juhuuuuu- käis mõttes valjult läbi. 60+cm 2,3kg.


Panin kala magama , verestasin ära, istusin maha ning avasin õlle. Tsehhi õlle. Ikaldus oli möödas. Kõik on jälle ilus. Juhhei!


Paar rüübet tehtud ajasin ennast üles vahetasin landi samasuguse aga terve konksuga landi vastu ning heitsin samasse sektorisse. EI midagi. Valasin ühe pikema heite veel sinnakanti ning...   Poole sissekerimise pealt selge toks. Paar pööret ja paus - ei midagi. Pulss oli mul eelmisest kalast veel üleval - kordasin sama. Ja pabahh küljes. No mis sa hing ihaldad. Tõin selle kala ka äärmise ettevaatusega tuppa. Sisemuses juubeldas kõikseee viimanegi organ. 1,9kg oli ka kastis.


Näitasin kaldal püüdjale näppu(ülespoole pöialt) - ta näitas midagi vastu. Kõik oli erakordselt hea.
Tegin veel triivi üle selle sama kivise madaliku. Ning üks konn kargas paadi lähedalt veel külge.


Samal ajal oli kaldalt püüdja oma päeva lõpetanud ning tahtis lahkuda. Kuid oma liiklusvahendiga tupikteeotsal ümber keerates jäi pehmel märjal pinnasel kinni. Vaikselt triivides ning silmanurgast tema ponnistusi jälgides otsustasin ,et kui sektori lõpetan ja ta seni välja ei ole saanud siis lähen appi. Ja nii läkski. Randusin ja aitasin ta lükates välja. Ma ei teadnudki ,et ma nii tugev olen. Lisaks kaladele ka heategu tehtud. Nüüd võib karma jälle miinusesse lasta korraks. Koduteel võtsin poest tilli ja meresoola + paar preemiaõlut. Nii ma praegu toksin siin arvuti taga seda storyt.


Väiksema kala peal olid imelikud jäljed - vasak pool:


Ja parem pool:


Ei ole võrgujäljed. Keegi oleks nagu hammastega rabanud. Hülge hambumusest ei ole mul aimu aga räägitakse ,et hüljes ei pidanud forelli iseseisvalt kätte saama. Nii et, kurat seda teab. Huvitavam ongi.



Sinu etteaste Rain?

Mehis