neljapäev, 27. veebruar 2014

Vabariigi aastapäev, + 5°C, kole porine, 21-24 veebruar 2014 ja jälle Raini pole

Tavaliselt on veebruari lõpus üks kalatripp tehtud, erand ei olnud seegi kord. Greta, Andres, Kalev und Mina panime asjad auto peale ja suundusime kalavetele. Juhindusime tuntud tõeterast, et kaugemal on rohkem ja suuremad. Autosse jäi üllatavalt palju ruumi veel, näiteks kummikutes polnud midagi.



 Alles praegu hakkasin mõtlema, et Rainile vist keegi ei öelnudki, et kalale läheme - inetu meist - aga siiski ilma temata nagu blogile kohane. Õhtul hakkas jubedalt lund sadama, kiirus kahanes kohati 50-le, sest lihtsalt valge sein oli ees. Seetõttu jõudsime kohale alles paduöösel.
Aga laupäeva hommikul kohe merele. Lumesadu oli õnneks läbi ja temp. plusspoolel.


Nii kui kala leidsin, imbus Andres minu lähedusse ja keeras kirvega minu võtu tuksi.


Õnneks tuli tal luts kirve otsa.  Andrese haakeliigutus, kus käsi käib ridvaga kukla taha oli nii suure kala puhul ridvale liig. See lagunes 3-ks tükiks. Süüdistas küll kala aga, noh jah. Luts ise täitsa kobe oli.


Merel oli kala passiivne(lumi kattis jää ja kalal pime?), seega läksime peale lõunat ära tindile.
Forellip... Kalev sai oma esimese tindi.(ja peale seda veel 3kg). Kalev on talikalastuse võlusid alles avastamas ja teeb kõike omamoodi.


2,5 tundi ja minul 101 kurgikala ja 1 ahven - kord aastas võib tinti süüa küll. Ilus väike tint oli, heeringaid viskas vähe sisse. Andres (mitte Greta ma arvan) seadis eesmärgiks ämber tinti püüda aga näpud ei käinud nii kiiresti kui vaja ja tulemuseks ainult 10 liitrit tinti.(ämber oli 20l)


Nagu tavaliselt kombeks sedalaadi üritustel dresscode: mehed sukkpükstes.


Suomelle pronssi jääkiekossa, Hannu oli heas tujus ning ei jäänud kauaks. Kõigil oli hea meel.


Uus päev oli pühapäev - suund merele. Andres ja Greta jätsid meid merele, ise läksid oma tindiämbrit edasi täitma. Juba öösel hakkas tuult üles kruttima aga seeeest oli soe ning lumi jäält peaaegu läinud.
Selline tuul siis oli jõe peal:


Tuult ikka oli merel ka - oma viis pusa tuli nöörist välja lõigata, ülejäänud korrad sai kannatliku harutamisega(ja vandumisega) lahendatud. Kõik tuli kinnitada enda või jää külge, ka kotikala tuli kohe kotti panna, sest muidu tuul viis kala meid ümber piiranud kajakatele söögiks. Korra sai kelgule ka järele joostud, Kalev oli kohe targem, pani kelgu puuriga "lukku".


Tuul oli küll vinge aga õhus oli kevadet, vesi vulises ja kala näris. Eilsed 130-sed augud olid öö jooksul tublisti "paisunud".


Minu tulem - 8kg + kajakatel kõhud täis


Õhtul 23 veebruaril tegime sauna ning tähistasime Eesti Vabariigi aastapäeva Pärnu moodi.



Kes koolis laisk oli, sellele teadmiseks ,et 1918. aasta 23. veebruaril avaldati Pärnus "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele", milles kuulutati välja sõltumatu ja demokraatlik Eesti Vabariik.
Mis veel - tõestuseks, et Rain meiega ei olnud - oli samal ajal hoopis Viljari ja Maiduga Pärnus.

Viimase päeva - esmaspäeva - pühendasime meie Kaleviga jõele. Jõgi oli "helde" nagu alati 10 all 0, saare taga 0, koskineni võrgukohas mul sellises järjekorras: kohalutt, ahven ja lima. Kalev jäi nupuks paraku.



Kõik siis põiguga - vahet pole mis värvi ainult metsikult all ei tundunud kala olevat. Ja üles ei leidnudki.



Meelde jäi reisist veel viimase päeva +5°C, muru niitmine veebruarikuus!!(pigem küll lehtede multsimine) ja ikka see jube pori. Auto oli sellises seisus et statoili superpesu lisaleotusega seda täitsa puhtaks ei teinudki (läheb muide tripi eelarvele otsa). Lisaks sellised nuustikud peale "Andres rooli taga" olukorda.




 Panen lõppu veel ühe minu meelest ilusa klõpsu nn "propilkki 2"


Liikuvad pildid lühikokkuvõttega reisist(kiidan siinkohal canoni seebika pildiprogrammi, mis iga pildi tegemisel teeb ka ühe videolõigu ning päeva kokkuvõtteks kokku kleebib).
1 päev:


2 päev:



3 päev:

Kohtumiseni
Mehis veebruar 2014

pühapäev, 9. veebruar 2014

Peipsil 5-7 veebruar Viljari ja Antiga ning ilma Rainita

Tegelikult juba teisipäeval panime kola kokku, toppisime Anti uude arbuusi ja sõitsime Peipsi äärde. Moepärast teavitasime Raini ka aga kaasa ei oleks me teda nagunii võtnud. Haakesse panime veel käru soome kelkudega - äkki läheb vaja.



Öömajas uuendasime(paar aastat tagasi , kui ka Venemaal kogemata ära käisime olime samuti külalislahkete võõrustajate juures) tutvust Hillariga. Hillar on väga muhe vend, kes eriti (nagu kõik Mehed) peab lugu õrnema sooga seotud materjalidest. Noh ja abivalmis on ta ka.
Pildilt on näha ka, et  Raini tõesti ei ole!


Raini asemel kutsusime hoopis Tamuri. Sellel olid ka suur pluss: Tamur kergendas tublisti meie jalavaeva (tegelikult jäi jalavaev sootuks ära).


Püügil oli tähtis, kui mitte kõige tähtsam, jalgade asend - mõned stiilinäited. Kui oli õige asend tuli ka kala.




Ka kollane banaaan oli oluline. Tamur nimelt eraldas mulle ühe ja sellega kakkusin niikaua kuni nöör läbi kulus või midagi. Torkasin veel käe auku libisevale nööriotsale järele aga ei saanud kätte. Seepeale panin põigu uue lõksuga nööri otsa ja traalisin edukalt katkenud nööri landi taha. Sellega päästsin Tamuri kalli vara. Aga.
Kui vana nöörijupi küljest banaani eraldasin lõikasin lõksuga nöörijupi harutamise käigus ca 1 meetriseks ning panin selle toolile(midagi ootama). Haakisin põigu õige nööri küljest lahti, et banaaniga edasi püüda, kuid seletamatus meeltesegaduses kinnitasin banaani tagasi katkisel nööril olevale lõksule ja saatsin auku - nägemist. Hüüatasin valjult veel midagi võigast saateks.
Selle peale Viljar ütles Antile, et nüüd kaob see võidurõõmus irve mul lõpuks näost.
Kuid tegemist oli lotokolmapäevaga ning asendussiku tõi mingil hetkel selle banaani 9 medra pealt veelkord tagasi. Halleluuja.

Päev oli meie seltskonnale üle keskmise produktiivne, kõik jäid rahule.


Et, banaan oli tegija otsustasime väisata Mustvee kalastuskauplusi mida on seal tervelt 3. Avatud oli siiski vaid 1 ning seal oli banaanidega halvasti. Osteti igaks-juhuks-staffi nagu alati. Aga alles õhtul hiljem selgus, et üks meie hulgast tegeleb kummalise riitusega. Nimelt tagasi öömajale jõudes viskas Anti äsja ostetud siku kaminasse. Kus põles ka tuli loomulikult. Hiljem õnneks selgus, et mingit erilist edu selline tseremoonia ei taga.

Järgmine ehk 2 päev oli spordipäev

Hillar oli Otepääl suusatamas, mingit muud transporti ka äkki ei leidnud - tuli kelguga minna. Tunnike sõtkumist viis eilsesse püügipaika. Näris kohe nii korralikult, et oligi kohe see õige ja päris ehtne Peipsi ahvena närimine.


Mingi hetk laekus ka Viljar, juttu palju ei tehtud sest käed olid tööd täis. Anti toimetas kuskil omaette Peipsi avarustes, õhtul selgus et sai oma kalad ikka kätte.(rituaal aitas?)


Koduteel arendas Viljar muljetavaldavat kiirust,


 Sõiduolud olid head, lihsalt kurssi pidi hoidma taevas olevale vasakule jutile.


Staapi jõudes tabas mind väike 7kg-ne tagasilöök. Konsumi s.... kilekott oli rebenenud ning 1/3 päeva saagist kuskil järvejääl. Liigne kiirus ei ole kunagi hea.



Tegelikult käisime ka eelmine päev saunas. Saunale hindeks 5/5


Viimane, 3 päev


Kolmandal päeval päästis meid kelgutamisest Anti sõber Jaanus(Tervitan siinkohal) kes meid saaniga ringi vedas. Aga kuna ilm oli ära pööranud pani kala suu kinni. Oma kohustuslikud 5-6 kilo said kõik vist lõunaks ikka kätte.
Pikk jutt s.... jutt või siis, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Video veel enamgi. Kuigi lühidalt


Kokkuvõtvalt võib öelda, et

Rainita kalal käimine oli üle ootuste edukas, minul 30+kg ahvenat millest andis välja 7,5 kg fileed(7 tundi! uhh) ja 3+ kg marja. Viljaril oli 23kg ja Anti ütles, et tal oli 10kg aga ma arvan, et ta vassib. Tagasihoidlikkusega siin tegu igal juhul ei ole.

Võimalik et kunagi veel täiendan seda blogi. Seniks otboi.

Mehis